3 ASJA, MIDA emadus mulle õpetanud on: Britt Ernewein

Kõige targem lapsevanem on Britt oma sõnade kohaselt olnud kahel perioodil: enne laste saamist ja vahetult pärast esimese lapse sündi. Täna, mil tema peres kasvab lapsi juba neli, on ta saanud aru, et täiuslikku ema pole nii või naa olemas ja mis peamine – ta ei taha seda ka olla! Mida on emaks olemine Britile õpetanud? 1. Vähem on rohkem Enne esimese lapse sündi koostasin ma endale vajalikest asjadest nimekirja, mida oleks võinud ekslikult ajada segamini mõne Tammsaare teosega. Niivõrd pikk oli loetelu asjadest, mis tundusid mulle hädavajalikud. Ja mitte ainult asjad, vaid ka tegevused. Ajaga olen ma saanud aru, et kui jätta välja mõned hügieeni,- ja turvatarvikud, siis vajab laps tegelikult ainult turvatunnet, lähedust ja armastust. Ning need kolm käivadki enamasti käsikäes. Mitte ükski kilisev, kolisev ja mitmes eri värvis vilkuv värve ja kehaosi hõikav mänguasi ei asenda seda kui ema ise lapsega mängib. Last ei huvita, mis aasta väljalase on vanker, kus ta lebab. Talle on oluline see, et ta põhivajadused oleksid täidetud ja temaga tegeletakse, talle naeratatakse, luuakse silmside, teda kallistatakse. 2. Sa ei saa anda hinnanguid ühe momendi järgi Ma mäletan hästi, kuidas kunagi ise väikelastega kiirtoidurestoranis olevaid peresid vaadates kulmu kipra tõmbasin või poes jonniva lapse peale karjuva emagi suunas altkulmu pilgu saatsin. Tänaseks saan ma aru, et olles osa vaid ühest pisikesest hetkest kellegi päevas, ei ole meil täit pilti ega õigust omavoliliselt hinnanguid jagada. Ma pean end ise võrdlemisi kannatlikuks ja tasakaalukaks inimeseks, ka emarollis. Ma küll tõstan mõnikord häält, aga on juhtunud väga harva, et läheksin endast välja. Ometigi oli üks laps kolmesena üks paras naaskel, kes igapäevaselt treenis Draamateatri ridadesse pürgimise nimel. Eriti eelistas ta anda vabaõhuetendusi. Ja nii võiski mõni suvaline mööduja pead vangutada ja mõelda: vaene laps, et tal selline hüsteerikust ema on, kes keset tänavat röögib. Ja ma olen nõus, et ega see röökimine suurt ei aita, aga kui su laps on järjest kaks korda autoteele jooksnud ja seejärel oma jope (talvel) seljast kiskunud ja veelompi visanud, siis võib juhtuda, et adekvaatne mõtlemine hetkeks kaob. Kõrvaltnägija ei pea teadma, et paari minutiga suutsin ma end koguda ja edasi saime asja rahulikult lahendatud või et see oli esimene kord rohkem kui aasta jooksul, mil ma üldse kõvemat häält tegin. Tema teab, et ma olin see hull ema, kes tänava peal karjus. 3. Lapsed on küll pisikesed, aga siiski täisväärtuslikud inimesed Tihtipeale saavad lapsed riielda, sest nad jonnivad, vihastavad, jauravad või käituvad absoluutselt mõistusvastaselt. Kui sama teevad täiskasvanud, siis kehitatakse õlgasid ja nenditakse, et ju on siis iseloom selline või hetkel palju stressi. Aga lastel on ju ka palju stressi! Seda tekitavad lihtsalt veidi teistsugusemad asjad. Neil on hirmud, mis täiskasvanute jaoks pole ehk ratsionaalsed, aga need on siiski hirmud. Uued olukorrad tekitavad neis võõrastust, liigne stimulatsioon väsitab neid. Olgugi, et veel pisikesed, on ka nemad inimesed ja selle asemel, et neid pidevalt õpetada ja rääkida kuidas nad tegelikult peaksid olema-käituma, võiksime neid vahelduse mõttes lihtsalt kuulata ja püüda neid mõista.