Kui laps on hüperaktiivne...

Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed, osade uuringute andmetel isegi 20%. Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Kuid millised on ATH sündroomiga diagnoositud lapsed ning kuidas nendega toime tulla?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Inglisekeelses kirjanduses võib kohata lühendit ADHD (Attention Deficit Hyperactivity Disorder). Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega.

Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi - vaid väikesel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega.

Lapse vanuse edenedes aktiivsus- ja tähelepanuhäire esmased tunnused enamasti vähenevad ning on sotsiaalsetest faktoritest suhteliselt vähem mõjustatud kui selle häirega seonduvad teisesed probleemid (näit enesehinnangu alanemine, ärevus, depressioon, agressiivsus jms), mis puberteedi- ja täiskasvanueas progresseeruvad (näit sõltuvushäired, asotsiaalne käitumine).

Hüperaktiivsuse tekkepõhjustena saab välja tuua geneetilise eelsoodumuse, psühho-sotsiaalsed tegurid, rasedus- ja imikuea patoloogiad, vanemate ebatervislikud eluviisid.

Hüperaktiivsust esineb poistel viis korda sagedamini kui tüdrukutel ja esinemissagedus on seotud nii kasvatusmeetoditega kui ka kultuurikontekstiga. Näiteks Kaukasuse mägedepoegade hüperaktiivsus on nende ühiskonnas palju enam aktsepteeritud kui põhjamaiste mehepoegade impulsiivsus omal maal.

Milline on hüperaktiivne laps?

● on rahutu, kärsitu, nihelev, püsimatu;

● lahkub oma kohalt, ei suuda paigal püsida;

● ei suuda vaikselt mängida, räägib ja lärmab pidevalt ja häälekalt ning ei suuda mängudes oodata oma korda;

● on äärmiselt impulsiivne, tal on käsi järjest püsti, soovib vahetpidamata midagi küsida või ütelda, segab jutule vahele;

● tegevus on ebajärjekindel, moodustades poolelijäänud tegevuste jada;

● on koolis lohakas ja hooletu, ei lõpeta alustatud tegevust.

Hüperaktiivsus avaldub agressiivses käitumises, mis väljendub eelkõige rünnakuvalmiduses, kiusamises, sõnakuulmatuses ja kaaslastega suhtlemise raskustes; kontrollimatu käitumine, mis väljendub raskustes reeglite järgimisel (näit töötempo valimine).

Mäluprobleemid – need on tingitud tähelepanuraskustest, mille tõttu laps unustab ka juba omandatud oskusi, sõnavara, oma asju, mistõttu teda peetakse lohakaks.

Õpiraskused, millele osutavad hälbed motoorika, taju ja keele arengus. Koolieas võivad täiendavalt ilmneda lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisraskused.

Sotsiaalne probleem, mis enamasti väljendub suhtlemisel, ja selle komplikatsioonideks on:

tõrjutus eakaaslaste hulgas

vaenulikkus ja pahurus suhtlemisel täiskasvanutega

teiste laste solvamine

õelus ja sagedane kaklemine

sõnakuulmatus

endassetõmbumine.

Hüperaktiivsusest tingituna võivad lapsel tekkida koolis õpiraskused, mis võivad viia põhjendamatute puudumisteni ja hiljem ka koolist väljalangemiseni.

Õppimisele eelistatakse hoopis ajaveetmist sõprade seltsis, ringihulkumist – ühesõnaga nn eesmärgipäratut tegutsemist. Hüperaktiivsed lapsed üritavad iga hinna eest vältida kohustuste (nii füüsiliste kui ka vaimsete) täitmist, püüdes sellele alati leida mingisuguse asendustegevuse.

Suheldes hüperaktiivse lapsega on oluline ära tunda lapse võimalikud kaitsereaktsioonid, mida ta ohu korral võib enesehinnangu säilitamiseks kasutada.

Nendeks kaitsereaktsioonideks võivad olla agressiivne või hävitav käitumine, ebameeldivate olukordade vältimine, kohustuste ja vastutuse eest põgenemine ja tagasitõmbumine, näiteks koolitundidest popitegemine.

Selliste laste käitumisraskused koolikeskkonnas avalduvad eelkõige tunni ajal ringikõndimises, vandumises, teiste õpilaste põhjendamatus löömises ja togimises, õpetaja korralduste põhimõttelises mittetäitmises ja vastutöötamises, põhjendamatute nõudmiste esitamises, asjade unustamises.

Töös hüperaktiivsete lastega saab täiskasvanu nende käitumisse suhtumisel ja sellele hinnangu andmisel lähtuda erinevatest tõlgendamisvõimalustest.

Töö on tulemuslikum, kui suheldes välditakse nende käitumise üldistamist ning lähtutakse konkreetsest situatsioonist.

Näiteks:

õpilane kõnnib tunni ajal ringi, kui…

vannub, kui…

lööb ja togib teisi õpilasi, kui…

keeldub õpetaja korraldust täitmast siis, kui…

esitab nõudmisi olukordades, kus…

unustab asju siis, kui…

segab õpetajale vahele siis, kui…

Hüperaktiivse lapse impulsiivse tegutsemise korral võiks probleemi kõrvaldamiseks kasutada alljärgnevaid meetodeid:

püüa juhtida laps kõrvale tema kapriisist

paku lapsele välja mõni alternatiivne tegevus, koht või ese

reageeri lapse jaoks ootamatul viisil: esita mõni ootamatu küsimus või naljata, püüdes korrata lapse tegevust

kuula alati ära, mida lapsel on sulle öelda, vastasel juhul ei hakka ta sind üldse kuulama

väldi lapse jäika keelamist ja käskimist, pigem palu teda, tehes seda mitu korda järjest ja soovitavalt sama sõnastust kasutades

kui pead last karistama, siis karista teda tema teo eest, mitte selle eest, et laps ise oli paha

näita lapsele kas pildilt või peeglist teda ennast jonnivana

väldi moraalitsemist lapse üle, kes sind nagunii ei kuula

väldi pealesunnitud vabandamist, pigem võimalda lapsel oma mõtetega üksi jääda, et lasta tal rahulikus keskkonnas oma teo üle järele mõelda.

Iga arenev laps vajab oma arenguks ka vabadust ja spontaansust. Igapäevaelu koos hüperaktiivse lapsega ei ole kindlasti kerge, selle juurde kuuluvad sageli ka halvad kogemused. Vaid mõistev suhtumine, emotsionaalne tasakaal ja inimlik lähedus aitavad hüperaktiivset last kõige paremini mõista, et teda tema püüdlustes kollektiivi/ühiskonda sulandumisel toetada.

Allikas :Internet, M. Lina "Minu armas hüpi"

Triin Tisler