Meeste ja naiste tööd – kas selline asi on tänapäeval olemas?

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]


{:333886 width=120 height=90 align=right}Vanasti oli asi selge - mehe ülesanne oli jahisaak koju tuua, naine hooldas lapsi ja kasis koobast. Selline ülesannete jaotus oli tingitud eelkõige sellest, et rase või imetav naine polnud jahipidajana kuigi produktiivne ning sai oma võimeid kodu ja laste vahetus läheduses paremini realiseerida.

 

Miks siis nüüd, kui elljäämiseks pole tingimata vajalik koopas tuld valvata või ulukeid mööda metsi taga ajadapüütakse ikka veel töid ja tegemisi sootunnustest lähtuvalt lahterdada?

Eestis tundub kummaline idee meessoost lasteaiakasvatajast või raamatukoguhoidjast, kuid naissoost politseinikud ja kirikuõpetajad pole lääneliku ühiskonna eeskujul enam ammu mingi haruldus. Siiani on levinud ettekujutlus sellest, et mehelik on kuidagi ülendavam ja erilisem, kui naiselik. Naised kannavad mõnuga pükskostüümi ning enamus peab seda stiilseks. Kuid undrukus mees? Tema liigitatakse šotlaseks, punkariks või transvestiidiks. Eelarvamused, mis on kodeeritud välimusse laienevad ka kodutöödele ja ametitele.

{:333887 width=120 height=99 align=left}Vaadates ajaloos tagasi - kes olid sekretärid, õpetajad, poodnikud, pagarid? Mehed. Naiste roll oli kindel – fertiilses eas tüdrukud naiti kiiresti esimesele sobivale kandidaadile, tehti ta ruttu rasedaks ning peeti ühiskonna ainitise kontrolliva pilgu all kindlalt meestele sobivates raamides. Ei märgatud, või ei tahetud näha, et linnarahva kiituste paistel vitriini taga peesitava pagaripoe isanda tegeliku töö teeb ära tema majanduslikult andekam ja tragim naispool. Koos silmade avanemisega tekkis eiratava tõsiasja kõvahäälsel väljaütlemisel ülemailmne ühiskondlik šokk, mida hakati nimetama naisõiguslaste revolutsiooniks. Naised hakkasid julgemalt tegutsema ning tõestasid, et tegelikult on igal indiviidil võime õppida, otsustada, juhtida, luua ja arendada. Peenise olemasolu või selle puudumine ei välista võimalust erinevate ülesannetega toime tulla, takistuseks kujuneb hoopis tahtmatus ja eelarvamused.

Hoopis olulisem on märgata seda, mida keegi eelistab teha selle pärast, et see talle meeldib ja pakub rahuldust, mitte seetõttu, et niimoodi on kombeks. Meessoost disainer, kondiiter, õmbleja, kujundaja ei muutu sellepärast homoseksuaalseks, et tal on kätt, silma, head maitset ja loovust. Narr on hakata tisleriks sellepärast, et see on traditsiooniliselt mehelik amet, kui tegelikult tahaks tegeleda väikelaste pedagoogika või pealagede kaunimaks kujundamisega.

Perekondliku tööjaotuse puhul tuleb mängu naiste suurenenud hoolitsemis- ja meeldimisvajadus, mistõttu kuhjatakse märkamatult enda vastutusalasse kõik kodutööd. Ma ei suuda mõista millise osa oma maskuliinsusest kaotab mees kui ta korjab enese järel kokku oma musta pesu, torkab selle masinasse ja vajutab nuppu? Või koorib kartulid? Koristab toa? Peseb nõud? Või miks on naine, kel on oskust ja tahet tegeleda talle meeldiva ametiga automaatselt karjerist ja halb ema? Üks ei välista ju teist. Tegelikult eeldatakse siiani, et naiste salaulmaks on rokka kasida ning kui ta väljendab vastandlikku seisukohta, hakatakse teda kohe sildistama litsiks, karjeristiks, feministiks või halvaks emaks.
Sooliste traditsioonide kujunemisel on suur roll kasvatusel – uus põlvkond võtab paljuski eeskuju oma lapsepõlvekodus rakendatud elukorraldusest. Kui ikkagi pisipoja soovi peale emaga koos nõusid pesta teeb keegi autoriteet põlastava märkuse stiilis, et „oled mingi eit või?“, siis pole kerge hiljem talle selgeks teha, et taldriku puhtakspesemises pole midagi alavääristavat.
Parima eeskuju kõiki osapooli rahuldava koduste tööde jaotamise meetodi leidsin Lee Schnebly raamatust „Õnnelikult abielus“. Meetodi aluseks on kaardimäng. Kaartidele kirjutatakse üles kõik majapidamistööd, mis vaja teha ning seejärel valib iga pereliige endale need kaardid, mida ta on nõus tegema. Iga kord, kui keegi tahab töid vahetada istutakse taas kokku, peetakse läbirääkimisi. Näiteks kui mees tüdineb prügi väljaviimisest ja naine lillede kastmisest ning uus ülesanne mõlemale sobib, tehaksegi vahetus. Vahel eeldab soovitud vahetuse tegemine muidugi pikemat veenmist ja kauplemist, kuid lõppkokkuvõttes on see hea moodus jõuda kõiki rahuldava tulemuseni.
Enamus konflikte tekibki ju sellel pinnal, et ühel osapooltest tekib kahtlus oma panuse ebaõiglaselt suure osa kohta. Kindlad kokkulepped ja ülesannete vahetamine aitavad hoida peresuhetes teatud balanssi. Samuti ei tohiks üks osapool saada rohkem ülesandeid ettekäändel, et tema leivatöö eest on väiksem tasu. Arvestama peaks pigem ajalist panust pere hüvanguks tehtavates töödes. Pere hüvanguks tehtavate tööde hulka ei saa lugeda naabri aitamist, ajalehtede lugemist jms.
Ei ole olemas meeste töid ja naiste töid, on lihtsalt tööd. Sõna töö on peaaegu igas keeles kesksooline ning on seda ka oma olemuselt. Küsimus on pigem selles, mis ülesanded ühe või teise soo esindajale vastuvõetavamad on. See, et meestele meeldib pigem autosid putitada, ei välista, et naine selle tööga hakkama ei saa või seda teha ei soovi. Tuleb hakata vahet tegema tööl ja looduslikul eripäral. Rasedus ja imetamine pole töö ega haigus, kuigi kuulub naiseks olemise kauneimate lisaboonuste hulka. Selline looduslik erinevus ei vähenda meeste rolli laste sigitamise ja kasvatamise protsessis ning naiste võimet jõulisemate ülesannetega toime tulla.