Memmepojad

Kertu Jukkum

Ühiskonnas on sotsiaalseks normiks kujunenud, et täiskasvanud lapsed elavad oma vanematest lahus. Lahku kolimise aeg sõltub paljudest erinevatest asjaoludest ja inimestest endast. Tihti aga kipub olema nii, et emaga kasvanud pojad jäävad veel pikkadeks aastateks oma emmede katuse alla ja seda reeglina kahepoolse sõltuvuse tõttu.

Selliste poegade emaga koos elamise motiiviks on reeglina mugavus. Ema koristab, ema peseb pesu, ema teeb süüa, ema hoolitseb, et pojal kõik olemas ja hästi oleks. Ja teiselt poolt vajab vanemapoolne proua endale kindlasti kedagi, kelle nimel hommikul end voodist üles ajada, kelle pärast end tegusa ning energilisena hoida. On ka psühholoogide kinnitusel parem tervis ja pikem eluiga neil vanainimestel, kel on keegi, kelle eest hoolitseda ning elada.
Mõnikord hoiavad need emad oma poegadest lausa paaniliselt kinni. Nad püüavad poegi omada ja ühtlasi aega peatada. Sellise ema jaoks on tema poeg kalleim vara, kelleta elu ette ei kujutata.

Aga siiski, millised on nende memmepoegade väljavaated tulevikus? Kas elatakse koos, kuni ema surmani? Kuidas need emmede kiiva hoolitsuse ja armastuse all kasvanud pojad üldse elus hakkama saavad ning millised kriteeriumid on seatud nende tulevastele väljavalitutele? Või saavad neist aastate möödudes vanapoisid, kes jäävadki emale sarnast naist otsima?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal kogub populaarsust veebilehekülg, kus õpetatakse memmepoegadele söögitegemist, triikimist ja pesu pesemist. Lisaks jagatakse seal näpunäiteid, kuidas muna keeta ning prügi välja viia. Huvitav, kui paljudele Eesti mehepoegadele taolisi igapäevaseid toiminguid õpetada tuleks?
Mäletan, et enda vendki oli saamatu emme poja, kuni sõjaväes ära käis. Seal tuleb ju ise pesu pesta ning minu teada ka koristada enda järel, lisaks teistele igapäevastele toimetustele. Kuid loomulikult on mehed erinevad ning seetõttu ka meetodid ja kogemused, mis neid muuta ning kasvatada võiksid.
Järgnevalt tegin juttu kahe täiskasvanud mehega, kellest üks äsja emast lahku kolinud ning teine endiselt emaga koos elamas.

Marek on 26-aastane ning äsja oma ema juurest ära kolinud. Põhjuseks töökoha ning samuti elukoha vahetus. Mugavusest elas Marek seniajani emaga koos. Hoolitses ju ema poja puhaste riiete eest, et poja kõht oleks täis ning majapidamistööd tehtud. Ka majanduslikus mõttes oli Marekil targem elada emaga koos. Samal ajal sai Mareki pensionärist ema tunda end kasuliku ja väärtuslikuna ega kurtnud olukorra üle. Nüüd elab Marek aga 60 km kaugusel ema kodust ning üksi.
Sellest hoolimata viib poeg oma musta pesu töönädala möödudes emale pesta. Kusjuures emal puudub pesumasin, niisiis peseb Mareki ema poja pesu käsitsi.
Koos elades sõltusid mõlemad pooled teineteisest, sest oli ju pensionärist emal vaja kellegagi suhelda ning kedagi, kes teda kuulaks. Lisaks põhjus, et igal hommikul ärgates tegus ja vajalik olla kellelegi.
Hoolimata lahku kolimisest, helistab ema pojale tihti, et küsida, kuidas tal läheb, kuidas ta hakkama saab ning kas pojal millestki puudus ka on. Loomulikult eelistaks ema, et poeg poleks üldse kodust ära läinud.
Marekil girlfriendi pole ja vähemasti ta sõprade arvates on selle põhjuseks see, et ükski naine ei taha endale meest, kes iseendaga hakkama ei saa. Ilmselt sureks Marek nälga, kui talle külmkapiust ei avataks.
Nüüd kümnete kilomeetrite kaugusel elav Marek kaalub 25 kilogrammi vähem kui emaga elades. Ning peale selle, et oma musta pesu viib endiselt emale pesta, käib noormees väljas söömas, sest süüa teha ta lihtsalt ei oska ega tahagi osata.

Allan on 31-aastane ja kogu oma elu emaga koos elanud. Põhjuseks on  mõlemapoolne sõltuvus – nii materiaalne kui ka emotsionaalne.
Allan on hästiteeniv turvatöötaja, kes võiks lubada endale eraldi elamist, kuid tema pensionärist ema sõltub materiaalselt oma pojast. Lisaks suhtlemisvajadus, mida võimaldab poeg oma pideva juuresolekuga rahuldada.
Poja jaoks on tema ema autoriteet igas mõttes. Usutavasti on see ka põhjuseks, miks Allanil ühtki pikemaajalist suhet pole. Tema tulevane peab olema võimalikult ema sarnane ja olgem ausad, milline naine viitsib ja tahab konkureerida autoriteetse ämmaga, kes igal sammul midagi ette heidab ning tähelepanu taotleb. Suure tõenäosusega on sunnitud võimalik Allani väljavalitu elama kolmekesi koos ämmaga. Millised saaksid olema sel juhul tööde jaotused? Kes oleks majas perenaine?
Loomulikult hoolitseb ka Allani ema poja pesu pesemise, söögi tegemise ja muu igapäevase eest. See on iseenesest mõistetav nii ema kui ka poja hinnangul. Mida muud sel päevad kodus istuval pensionäril ikka teha oleks? Pealegi teeb ema seda rõõmuga ja kindlasti tänulikkusega, peaasi, et pojake ära ei koliks ning ema maha ei jätaks.
Allani arvates ei ole taolise peremudeli juures midagi imelikku ning seetõttu ei kavatsegi ta ema juurest ära kolida. Lisades, et õige naine sulanduks nende pereellu iseenesest.

Kindlasti on lood meestest, kes emadega pikka aega koos elanud või elavad siiani, erinevad. Samuti sõltuvussuhted erinevatel tasanditel. On ju ka memmepoegi erinevat liiki: lootusetud, peaaegu lootusetud, peaagu lootustandvad ja lootusandvad.
Kirjutage, millised on teie kogemused. Kas memmepoega on võimalik ümber kasvatada? Kas taolise mehe jaoks on võimalik olla number 1 naine maailmas ja samal ajal mitte sarnaneda ämmaga? Kuidas ja kas on võimalik sel juhul ämmaga läbi saada?