Mida teha, kui vaevab koduigatsus?

17 kommentaari

Enamus meist kogeb teatud etapil oma elust koduigatsust. Koduigatsus
võib meid rünnata, kui oleme äsja kolinud uude linna, ülikooli õppima
asunud või hoopiski välismaale elama läinud. Kuidas aga koduigatsust
leevendada saaks?  
/Tekst: Anneli Allikas/ 

Enamus meist kogeb teatud etapil oma elust koduigatsust. Koduigatsus võib meid rünnata, kui oleme äsja kolinud uude linna, ülikooli õppima asunud või hoopiski välismaale elama läinud. Kuidas aga koduigatsust leevendada saaks?

Hoia kodustega tihedat kontakti
Tegelikult see nõuanne on päris loogiline. Kiire kõne koju, et kuulda oma ema või väikevenna häält, tõstab kindlasti tuju ning annab piisavalt energiat, et päev õhtusse saata. Planeeri näiteks visiiti koju paari nädala pärast, siis on Sul, mida oodata ja millele elada. Kuid samas anna endale ka aega, et mujal sisse elada.

Võta kodunt midagi kaasa
Albumitäis fotosid, vanad kirjad, pehme mänguloom, mida Sa väiksena jumaldasid või hoopiski kodune T-särk – kõik need aitavad koduigatsust vähendada ja leevendavad uut ümbrust. Kui silmitsed oma kodunt kaasa võetud asju, siis tunned, et tükike kodust on Sinuga alati kaasas. Ükskõik kus Sa ka ei viibiks.

Räägi kellegagi
Kõige paremaks vestluspartneriks on kindlasti mõni Su lähedane sõber või sõbranna, kes Sinust aru saab ning Sind mõistab ja toetab. Ideaalseks vestluspartneriks oleks aga keegi, kes elab või on elanud läbi sedasama, mis Sinagi. Teadmine, et Sa pole ainuke selliste probleemidega, on suureks lohutajaks. Samas tunned end enam mitte nii üksikuna ning kui suudad leevendada kellegi teise koduigatsust, annab see palju parema tunde.

Anna endale aega
Sulle on lubatud tunda end kurvana ja õnnetuna. Samas on Sulle lubatud ka tunda end rõõmsa ja rahulolevana. Ära tunne end süüdlasena, et jätsid kodused maha. Kindlasti anna aga endale aega kohanemiseks. Sa ei pea kohe kõike korda saama.

Ole aktiivne
Otsi välja tegevused, mis Sulle meeldivad ning mille kaudu võiksid leida uusi sõpru ja tuttavaid. Igas linnas on olemas spordiklubi või mingi ring kust Sa võiksid osa võtta. Kui Sul on lõbus, siis möödub aeg kiiremini ning seda vähem mõtled asjadele, mida igatsed või millest puudust tunned.

Kirjuta perele ja sõpradele

Kirja saamine või selle saatmine on väga lohutav. See annab Sulle tunde, et keegi igatseb Sind ja Sa oled oma perele ja sõpradele väga tähtis.

Pea päevikut
Oma tunnete paberile panemine aitab Sul neid paremini mõista. Ehk aitab päevikusse kirjutamine Sul ka aru saada, millest Sa kõige enam puudust tunned ning siis suudad välja mõelda, kuidas seda igatsust leevendada saaks. Näiteks, kui tunned puudust oma lemmikloomast, lased vanematel tema pildi saata.

Kutsu pere/sõbrad endale külla

Kui oled end uues kohas sisse seadnud, kutsu kindlasti oma lähedased endale külla.

Mõtle, mida Sa tegelikult tahad
Kui Sa ei suuda koduigatsusest kohe kuidagi üle saada, siis mõtle väga hoolikalt järgi on see ikka õige ala, mida Sa õpid või õige linn kuhu kolisid. Tihtipeale annab koduigatsus end tunda, kui teeme midagi, mida me tegelikult teha ei taha.

26- aastane Kristina läks peale keskkooli lõppu välismaale elama. Tema sõnul tundis ta juba keskkoolis, et Eesti pole tema jaoks ning tahtis minna hoopis võõrast maad vallutama. "Mõtlesin terve keskkooli aja, et saaks juba ometi välismaale edasi õppima minna. Kui käisin 12.klassis otsisin välja riigi ning kooli kuhu tahan elama ja õppima minna. Ma ei suutnud ära oodata, et saaksin omas-mullis-elavad eestlased selja taha jätta. Esmakordselt, kui oma uut linna ja kooli nägin juubeldas terve mu sisemus. Lihtsalt nii hea oli olla. Kuid üsna pea tabas mind masendus ning jube koduigatsus. Tundsin puudust oma kallitest vanematest, nooremast õest, lähedasematest sõpradest ning kõigest sellest, mille eest ma ära põgeneda tahtsin. Oma kodulinn tundus järsku nii armas ja hea. Nutsin end öösiti magama ja sõimasin end lolliks, et otsustasin sellise sammu ette võtta ja Eestist ära minna. Tassisin kodust endale albumitäie pilte ja oma lemmikkaru kaasa ja helistasin iga nädal omastele, et teada kuidas neil läheb ning mida nad parasjagu teevad. Mingi hetk aga jõudsin järeldusele, et tegelikult pean ma endale andma aega sisseelamiseks. Hakkasin vaikselt väljas käima ja tekkisid uued tuttavad ning koduigatsus ei tahtnudki mind enam ära tappa," naerab Kristina. Nüüd ei kahetse Kristina enam seda, et otsustas välismaale õppima minna. Kogemus andis talle väga palju juurde ning tugevdas sidet vanemate ja sõpradega. Lõpetuseks lisab Kristina, et kõik see, mis meid ei tapa, teeb meid vaid tugevamaks.

Koduigatsus on esimese aasta jooksul peale kodunt ära minemist väga loomulik nähtus. Igatseme oma voodit, kaisukaru ning muidugi vanemaid, kuid sellest tuleb osata üle olla. Tuleb harjuda uue ja mitte nii tuttava keskkonnaga. Ega suurt midagi üle ju ei jäägi.

Välisajakirjanduse põhjal

Anneli Allikas
anneli@buduaar.ee