Perevägivald kui väga ulatuslik probleem!

Eestis tegutseb hetkel kaheksa tugigruppi, mis pakuvad abi naistele, kes kannatavad vägivalla all. Eesti Sotsiaalprogrammide Keskuse andmeil käib nädalas  nendes gruppides umbes 60- 70 naist.

kadi@buduaar.ee


Eestis tegutseb hetkel kaheksa tugigruppi, mis pakuvad abi naistele, kes kannatavad vägivalla all. Eesti Sotsiaalprogrammide Keskuse andmeil käib nädalas  nendes gruppides umbes 60- 70 naist.

Perevägivald on järjest süvenev probleem ning paraku paljud juhtumid ei leiagi statistikas kajastust – tegelikult isegi enamus juhtumistest.

Oma probleemidest häbenetakse või kardetakse rääkida. Politsei ja meditsiiniasutuste poole pöördub vaid 10% koduse vägivalla all kannatajatest (Eesti Avatud ühiskonna Instituudi uuring 2002).

Eestis  hakati perevägivallast kui probleemist rääkima 2000 aastal, kui viidi läbi esimene pilootuuring, millele järgnesid kaks mahukat üle-Eestilist uuringut 2001 ja 2003 aaastal EAüI poolt. Sellele järgnes esimese ja senini ainsa Naiste varjupaiga asutamine Tartus ja peale seda loodi tugirühmad  Tallinnas, Tartus, Narvas, Paides.

Tugirühmast leiavad tuge naised, kes oma koduseinte vahel kannatavad seksuaalse, füüsilise või vaimse vägivalla all. Rühma võivad kuuluda naised, kes paarisuhte vägivallakogemusest on suutnud välja tulla ja soovivad oma kogemust teistega jagada ja ka need, kes jätkuvalt vägivalla all kannatavad.
Lisaks emotsionaalsele toele saab tugirühmast informatsiooni seadusandlikes ja juriidilistes küsimustes ning vajadusel juhendamist organisatsioonidega suhtlemisel. Tugigruppide avamine paarisuhtevägivalla all kannatavatele naistele loob võimaluse teha esimesed sammud vägivallaspiraalist välja astumiseks.


Mis on  lähisuhtevägivald?

Vägivalla all mõistetakse sageli ainult füüsilist vägivalda, kuid vähemalt lähisuhtevägivalla puhul on mõttekam käsitleda ühtlasi ka psüühilise vägivalla vorme. Vägivallatsejad kasutavad väga erinevaid tehnikaid (nt emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, majanduslike piirangute seadmine). Lähisuhtevägivalla all kannatavad naised vaikivad sageli oma probleemist, kuna nad ei saa kindlad olla, kelle poolele ühiskond asub. Tihti ei tunnistata koduvägivalda üldse võrreldavaks nt tänava-vägivallaga, mida sageli peetakse  tõeliseks kuriteoks.

Lähisuhte­vägivalla probleemide puhul tuleb eelkõige lähtuda naise subjektiivsest läbielamisest, hirmust ja abitusest, mida ta oma konkreetse partnersuhte tõttu tunneb, mitte nn objektiivsetest näitajatest, kaalutlustest, kas mees üldse oma ähvardust tõsiselt mõtles, või kas need löögid ikka olid nii jubedad nagu naine kirjeldab.

Sageli naised kahtlevad, kas emotsionaalne vägivald on üldse tõsine probleem, sest seda ei saa näha nagu kriimustusi või murtud luid.
Emotsionaalse vägivalla all kannatavad varjatult ka arvukad mehed.

Milline on vägivaldne inimene?

Vägivaldsus on kindlasti komplekssem nähtus kui lihtsalt mingi üksiktunnuste kogum. Mehed, kes kasutavad naiste kallal vägivalda, ei ole klassifitseeritavad ühegi üksiknäitaja kaudu, ei sotsiaalsesse kihti kuuluvuse järgi, ei vägivaldsete sotsialiseerumiskogemuste ega alkoholismikalduvuse põhjal. Kõik need näitajad võivad olla kaasaskäivad, aga mitte põhjustajad, sest suvalisest kihist pärit mehed võivad lüüa – mõned kainelt, mõned purjus peaga. Lööjateks on enamasti täiesti tavalised mehed, kelle kohta paljudel juhtudel (võiks öelda enamasti) keegi ei arvaks, et nad seda teevad. Nad ei ole väliselt äratuntavad. ükski teoreetiline selgitus üksi pole piisav ühe konkreetse mehe ühes konkreetses suhtes esineva vägivalla seletamiseks.

Vägivalda soodustavad tegurid üldiselt on:

Isolatsioon, stress, täitmatud rolliootused, alkohol ja narkootikumid, tajudefitsiidid, suhtlemisraskused, madal enesehinnang, sõltuvus, ennastõigustavad kaitsemehhanismid, vägivallakogemus lapsepõlvest.


Silmas tuleb pidada aga ka seda, et paljude meeste puhul neid ei esine, kuid nad peksavad siiski.
Naised kasutavad erinevalt meestest rohkem emotsionaalset vägivalda ja egotsentristlikku käitumist. Füüsiline vägivaldus naiste puhul on välistatud juba naise soolisest omapärast, kuna naine on mehest füüsiliselt lihtsalt nõrgem.

äkki on vägivald paratamatu inimestevaheline interaktsioon?

Erich Frommi järgi on paljude inimeste vahel järgmine sümbiootiline ühendus:
Passivne vorm, mis on masohhism ehk alistumine ja aktiivne vorm ehk sadism ehk domineerimine.

Masohhistlik inimene vabaneb talumatust eristatuse ja eraldatusetundest, muutes end lahutamatuks teisest inimesest. Selle võim, kellele alistutakse, on piiritu, olgu siis tegemist inimese või Jumalaga: tema on kõik, mina aga osake temast. Masohhistlik inimene ei pea tegema otsuseid, ei pea millegagi riskima; ta ei ole kunagi üksi, ent ta on sõltuv, kuid temas puudub terviklikkus. Tegemist ei pruugi olla ainult vaimse alistumisega, vaid ka täieliku kehalise alistumisega.
Sadistlik inimene tahab vabaneda üksinduse ja ahistatusetundest, muutes teise omaenda lahutamatuks osaks. Sadistlik inimene on alistuvast kaaslasest samavõrd sõltuv kui see temast. Sadist käsutab, masohhist täidab käske – see on erinevus.

Tavaliselt käitub inimene mõlemat moodi – enamasti küll erinevate objektide puhul.

Vastandina sümbiootlisele ühendusele on küps armastus selline liit, mille puhul säilib inimese terviklikkus. Kui peres esineb vägivalda, siis kahjuks ei saa rääkida õigest armastusest.


Kui sa kannatad vägivalla all?

Kindlasti ei tohi jääda  ohvri rolli –  eriti kui sa ise seda ei taha ja palju kannatad. Praktika on näidanud, et  masohhistlik käitumine ei tekita kaastunnet ning kõik hirmus kordub millalgi uuesti.

 Tegelikult ei ole perevägivalla all kannatajateks vaid ainult naised (ega mehed). Palju suuremaks mureks on lapsed: lapsed, kes näevad vägivalda pealt või on ise vägivalla ohvrid.

Kui mängus on  lapsed, siis kohe kindlasti tuleks võtta midagi ette, et päästa nii ennast kui lapsi füüsilise ja emotsionaalse terrori käest.
Peamine ei ole mitte väline käitumine, vaid motiivide ja mõtete puhtus. Kõik algab indiviidi peast. Perevägivallale tuleks läheneda sellest aspektist, kuidas iga inimene saaks aru inimlikest ning eetilistest väärtustest ja hakkaks ennast valitsema ning käituma vastavalt nendele väärtustele.
Kuidas vägivallatsejat sellele teele juhtida, et ta hakkaks oma valet käitumist tunnistama?

See on keeruline probleem ning alustada tuleks kõigepealt tegelikult iseenda aitamisest.