Vanematel on ka õigused?

Aastatega on hakanud juurduma teadmine, et lapsed pole lihtsalt pisikesed dresseeritavad Mini-Minad, vaid isiksused oma soovide, unistuste ja eelistustega. Propageeritakse lapse julgustamist ja suunamist ilma igasuguseid karistusviise kasutamata.  

Aastatega on hakanud juurduma teadmine, et lapsed pole lihtsalt pisikesed dresseeritavad Mini-Minad, vaid isiksused oma soovide, unistuste ja eelistustega. Propageeritakse lapse julgustamist ja suunamist ilma igasuguseid karistusviise kasutamata. Rääkimine ja selgitamine on see võtmesõna, mida kuuleb igas kasvatusteemalises jutuajamises. Miks siiski tundub vahel, et see uus ja eneseteadlik põlvkond püüab oma vanemaid ja teisi täiskasvanuid lihtsalt oma hedonistlike huvide ja kättevõidetud vabaduse ettekäändel orjastada?

On kulutatud palju töötunde, raha ja inimressursse laste õiguste tagamiseks. See on tänuväärne tegevus, mis on oluliselt vähendanud laste ekspluateerimist. Siinkohal on veel palju teha. Paljud „Made in China“ asjad on tulnud justnimelt pisikeste ületöötanud lapsrobotite käekeste alt. Tuleb kohe meelde ka abikaasa räägitud lugu sellest, kuidas Ukrainas puhkamas käies nägi ta, mismoodi lapsed nutsid ja palusid, et neid kooli lubataks. Kuid ei lubatud, sest viljapõllud vajasid iga pereliikme osavõttu ning kool oli pideva näljahirmu kõrval tühine ja asjatu luksus. Iga pisema eksimuse eest kamandati lapsed hernestele põlvitama. Sellised kurvad lood juhtuvad igal pool maailmas pidevalt – lapsi müüakse, ostetakse, sunnitakse orjatööle, prostituudiks, nad nälgivad tänavail ning ohverdavad oma tervise täiskasvanute heaolu nimel.

{image id=421160 align=”right”}Meie ühiskonnas tundub aga, et liigne laste õiguste rõhutamine toob hoopis vastupidised tagajärjed – need õnnetukesed, kes tõeliselt kaitset ja abi vajaksid, ei julge ega oskagi õigete instantside poole pöörduda ning eneseteadlikumad noored saavad koolis lobitööd tegemas käivate tädide jutust vaid õigustust ja indu juurde. Alustades või sellestsamast paljuräägitud „laps sööb, mis laps tahab“ teemast kuni lõpetades oma vanemate ja õpetajate terroriseerimisega. Tegelikult on lastel õiguste kõrval ka kohustused. Kõige olulisemad neist on, et „laps peab austama oma vanemaid ja kasvatajaid, nagu ka nemad peavad austama oma lapsi. Laps peab aitama oma abivajavaid vanemaid, vanavanemaid, õdesid-vendi ja üleskasvatajaid. Laps peab hoidma kultuuriväärtust ja elukeskkonda ning kinni pidama väärika käitumise tavadest ja järgima elu-, töö- ja õpikoha reegleid“ (mugandus Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse III peatükist). Siiski tundub, et just viimane on neile kõige raskemini hoomatav. Kui vanemad keelavad neil ööseks mujale minna, rõhutatakse isikuvabaduse piiramisele. Kui vanemad piiravad arvutikasutamise aega, põhjendusega, lüüakse lauale isikliku vaba aja veksel. Pidev vägikaikavedu isiklike soovide ja ühise heaolu vahel näib lõputu. Kuidas kutsuda korrale ülekäte minevat last? Milliseid meetodeid on lasevanemal õigus kasutada? Või õpetajal? Lüüa ei tohi, selge see. Rääkimine ei paista iga lapse puhul mõjuvat, ammugi veel kokkulepped ja ultimaatumid.

Kui kodus on vanematel siiski teatud mõjutamisvõimalused – taskuraha piiramine, arvutikeeld, televiisorikeeld, lisaülesanded koduses majapidamises jne., siis koolides on lugu keerulisem. Paar ulakamat last rikuvad kogu klassi normaalse tunni ära. Ja midagi teha nendega ei anna. Kati (27) töötab paar aastat väikeses põhikoolis: „Õigused on ikka lapsel, õpetajad ja vanemad võivad suu puhtaks pühkida. Lastel on õigused, vanematel kohustused. Seaduses on küll öeldud, et laps peab austama, kuid tegelikkus on see, et kui ta ei austa, siis seda vägisi {image id=421163 align=”left”}peale suruda ka ju ei saa. Lubatud karistusvorme koolis põhimõtteliselt pole ühtegi. Mõni vanem on nõus, et midagi ette võetakse, kuid reaalsus on selline, et mingit nurka panekut, tunnist välja saatmist ei tohi rakendada. Kogemus on näidanud, et isegi kahe panemine tuleb lapsevanemaga läbi arutada ja põhimõtteline nõusolek saada! Ja mis ma kahest räägin, mul üks mamma nõudis mult aru, et miks tema laps sai kolme, sest ta ju nägi, kuidas laps terve õhtu õppis! On kohe selline kontingent rüblikuid, kes „plõksivad“ kõigiga – ei loe õpetaja vanus või muu asi. Proovisin nendega kiitmise ja seletamise taktikat – ei mõju. Mulle tundub, et teoorias on asi kena, kuid praktikas ta ei toimi. Eestis on veel hea – Soomes on näiteks telekas reklaamid ja koolis jagatakse infolehti – kui ema kiusab, helista sellel numbril. Ja lapsed helistavad iga asja peale, mis neile ei meeldi. Vanemad käivad kui nööri mööda. Kodus saab oma lastega veel kuidagi hakkama, kuid koolis on lood lausa nii hulluks läinud, et tuli politsei kutsuda – üks tüüp lasi mulle eelmisel aastal laserit silma. Tehti trahvi…“

Siiski pole olukord lootusetu. Kui seadus lubab lastele elementaarseid ja loogilisi õigusi, ei tohi unustada ka laste kohustusi. Oma eeskuju ja pideva järjekindlusega reegleid rõhutades võib ka ärahellitatud ja enesekeskne laps kasvada suurepäraseks ühiskonna liikmeks. Jänni jäänud vanemad saavad alati pöörduda spetsialistide poole, paluda abi ning juhatust. Nõustajad, kes koolide ja keskuste juures teie lastega tegelevad, on tegelikult vägagi huvitatud koostööst vanematega ning kuulavad meelsasti üleskerkinud muresid, aitamaks leida kõikide jaoks parim viis soovitu saamisel. Jääge iseendaks ning olge otsusekindlad. Endale ei tohi pähe astuda lasta isegi oma paljuimetletud lastel!

Buduaari arhiiv
Veronika Raudsepp Linnupuu