Pisipere : Meedikud ja rase mina

Külma dušhina tabas mind esimesel arstivisiidil pinget varjata püüdva naistearsti kalk küsimus: “Kas plaanite sünnitada?“. „Aga loomulikult plaanin ma sünnitada!!!“, piiksatasin ehmatanult ja ajasin silmad punni. Miks ta mind niimoodi ründas? Alles siis märkasin, et peale minu vastust hakkas arstil ja samas kabinetis tandemina tegutseva ämmaemanda nägu särama. Issake! Järelikult valdav enamus küsib abordi kohta... Masendav, et meie arstid on sunnitud olukorda, kus nad ei saa rasedaid siiralt õnnitledagi, enne, kui on selle hirmsa küsimuse esitanud.

Ootasin, et saan kohe rasedakaardi ja rääkida miljonil huvitaval esmarasedat huvitaval teemal, kuid peale seda, kui ma abordile viitavast küsimusest segadusse sattununa ei mäletanud enam ühtegi eelnevalt valmis mõeldud küsimust, selgus, et rasedakaart vormistatakse alles järgmisel visiidil. Võtsin labori saatekirjad pihku ning seadsin sammud juhatatud suunas. Teise rasedusega arvele võttes olin sunnitud 1 aastase ja 10 kuuse poja kaasa võtma. Tupeproovi võeti õnneks sirmi tagant ning ämmaemad näitas poisile ruumi teises otsas kuularit, seega mingit võimalikku traumat laps ei saanud, ehkki ma arvan, et minu keha teda ei ehmataks – toona meeldis talle veel koos minuga või issiga vannis käia.

Olgu meie naistearstid ja ämmaemandad nii meeldivad kui tahes, laboritädid oskavad alati liikuval lindil ootava lihatööstuspõrssa tunde tekitada. Nagu konveieril - kiirustav emotsioonita teretus, süstal sisse, vatitups peale ja uksest välja... Muidugi ei jaksa kõigiga suhelda, kuid veidi lahkema näoga patsiente teenindada ei võta just tükki küljest, eriti kui arvestada, et paljud pelgavad niigi süstlaid ja ei talu verd.

Mul olid enamasti proovid korras. Teise raseduse ajal oli küll lõpu poole kahtlus, et võis olla tekkinud rasedusdiabeet, kuid õnneks nii hull asi polnud. Glükoositolerantsustesti tegin ikka läbi. Hirm oli, sest rasedusdiabeetikutel on tõenäosus tõelisse suhkruhaigusesse jääda teistest tunduvalt suurem. Ka eridieeti oleks pidanud hakkama pidama, kuid see eriti ei kohutanud. Testi tegemiseks pidin minema hommikul vara söömata-joomata saatekirja järele. Seejärel suundusin laborisse, kus seekord tädi süda peale saatelehe lugemist nähtavasti pehmenes ja ta isegi julgustas mind, et kindlasti on kõik korras. Seejärel võeti esimene veenivere proov, siis jõin imalmagusat glükoosisiirupit ning andsin teise proovi. Siis oli tervet kaks tundi minu päralt. Aga midagi süüa ja juua ikka ei tohtinud. Üsna piinav on olla, kui isegi lonksu vett ei tohi võtta... Siis lonkisin laborisse tagasi ning andsin kolmanda proovi. Diagnoos oli, et mingit rasedusdiabeeti pole – loode lihtsalt „istub“ neerude otsas nii, et need ei filtreeri korralikult suhkrut välja.

Mõnigi kord tundus, et meedikud olid seltsivamad ja lahkemad, kui abikaasa oli ühes. Igal võimalusel käis ta minuga kontrollis. Naersime, et me oleme kohati nagu mustlaspere, kes kõikjale terve pesakonnaga sisse ronib. Teist oodates püüdsime koos käies alati nii korraldada, et poiss ka kaasas oleks – kuidagi pidi tedagi ju ka uue pereliikme tulekuga harjutama, jutust ja selgitustest kahe aastane vist väga palju veel aru ei saa, kuid kes teab. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et kõik ettevalmistavad tegevused – rääkimine, arstile kaasa võtmine ja kõhu kuulata ja katsuda laskmine mõjus küll. Poiss hoiab oma õde väga ja armukadedusega pole siiani probleemi olnud.

Viljandi Haigla perekooli loeng lõpurasedatele oli üllatavalt lühike – kõigest paar tundi kokku ühel päeval. Ei mingit loengute sarja... Huvitavaim oli see muidugi isadele, sest neile näidati paari võimalust, kuidas naisele seljamassaažiga sünnitusel toeks olla ja õpetati tulevastele emmedele õiget hingamist, mis meestele väga palju nalja pakkus, sest neil kästi seal rütmi hoidmiseks kaasa teha. Minu jaoks polnud seal loengus enam midagi uut, sest vastavasisulist kirjandust leidub piisavalt ning on kaks vanemat õde, kes paljusid asju rääkisid ja selgitasid. Imetore oli, et sain näha sünnituspalatit ja peretuba. Sünnituspalatit uudistades julges üks kahvatu ja hirmunud olekuga rase lõpuks ka midagi küsida. Senini paistis teda kõik veelgi enam kohutavat. Ja arvake ära mille kohta ta küsis? Oli see huvi selle kohta, mida peaks ise kaasa võtma ja mida saab sünnitusosakonnast? Oli see küsimus perepalati hinna ja järjekorra kohta? Muidugi mitte! Teda huvitas ainult see, kui ruttu talle valuvaigisteid antakse peale valude tulekut... Ehkki eelnevalt just seletati, et epiduraal on vaid erandjuhtudeks – ainsad valuvaigistid on õige hingamine, massaaž, vann või dušš ja naerugaas. Eks hirm on kõikidel naistel, kuid ainult valule keskendumine pole kindlasti abiks.

Olen kuulnud ka negatiivseid kogemusi seoses rasedusaegse meditsiinilise jälgimisega ning lootevee-uuringutega, kuid see on juba kellegi teise lugu. Muidu usun, et kui inimene on ise sõbralik ja positiivne, ei suuda ka arstid nendega väga kibestunult suhelda. Vahel on muidugi olukordi, kus meedikul on lihtsalt kiire või olukord on liiga masendav, et ka hea arst seda parandada suudaks. Ja vahel tuleb nende puhkuste ajal võõra inimese juures end näitamas käia. Sellest kõigest tuleb lihtsalt aru saada ja püüda oma olukorrast rõõmu tunda.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]