Pisipere : Viimased päevad kõhuga

Seni, kuni kõhus veel venimisruumi jätkub, on rasedusest ja lapse liigutusest vaid toredaid elamusi. Kuid mida päev edasi, seda vähem on võimalik end painutada, magamine on problemaatiline, hingata on raske ja lapski paistab passiivsem, sest ruumi lihtsalt pole enam eriti. /Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Seni, kuni kõhus veel venimisruumi jätkub, on rasedusest ja lapse liigutusest vaid toredaid elamusi. Kuid mida päev edasi, seda vähem on võimalik end painutada, magamine on problemaatiline, hingata on raske ja lapski paistab passiivsem, sest ruumi lihtsalt pole enam eriti.

Vahepeal meeli haaranud hirmud sünnituse ees taanduvad kujutledes, kuidas oma last süles saab hoida, jälle nõtkelt kummardada ja lõpuks ometi taas normaalselt pikali visata. Magamine ilma tugipatjadeta… Ähkimata saabaste paelu siduda… Kusagilt kinni haaramata end püsti hiivata… Iga natukese asja tagant WC jooksmata elada… Taas mugavamalt autorooli taha mahtuda ja lemmikpesu kanda…. Õndsus, mille hinnaks on ainult mõned tunnid tuhudega.

Äkki ei paistagi sünnitus maailmalõpp. Niikuinii tuleb see läbi teha. Kõik on hakkama saanud, mis minul siis häda peaks olema – noor, terve inimene! Pealegi, kui ikka talumatult hulluks läheb, saab ju meedikutelt abi paluda. Vähemalt on need valud eesmärgistatud, mitte nagu neeruvaagna põletiku või kõrvahaiguse puhul. Tegin aga kenasti rasedatele mõeldud harjutusi ning lootsin, et need aitavad.

Loomuliku sünnituse puhul on üsna suur oht lahkliha rebend saada. Lahkliha soovitatakse spetsiaalseid õlisid kasutades venitada ja elastsemaks masseerida. Teemat lähemalt uurides sattusin saatusekaaslasega lugema foorumist lahklihaõli kasutamise õpetust, kus soovitati kasutada igaõhtuses 10-20 vältavas protseduuris mehe abi. Ettekujutletav pilt sellest, kuidas elukaaslane mind iga õhtu alt venitavate ja ringjate liigutustega mudib oli piisavalt naeruväärne, et otsustasin seda protseduuri vaikselt ja salaja sooritada. Olgu siiski öeldud, et rebenemisest ja lahklihalõikest see mind ei päästnud – õlitada võib kasvõi nõrkemiseni, kuid kui end sünnitusel õigel hetkel lõdvestada ei oska, tulevad rebendid ikkagi.

Esimese lapse puhul fikseerub lapse pea üsna varakult. Seda oli tunda kohe – hingata oli kergem, kuid istudes või kükitades tundsin, kuidas midagi justkui kiiluks puusakontide vahele. Mul õnnestus märgata ka eraldunud limakorki. See tuli ära täpselt kümme päeva enne sünnitust. Siis teadsin, et nüüd pole enam kaugel ja tegin lapsele voodi üles. Istusime abikaasaga maha ja vaatasime tema töögraafiku üle. Jube hale hakkas, kui mõtlesin, et võin sünnitustegevuse alguses üksi jääda ja mees jõuab teisest Eesti otsast alles mitu tundi hiljem kohale. Esimene sobiv aeg oli ülejärgmisel nädalavahetusel, mis oli eraldunud limakorki arvestades liiga kaugel ja arsti poolt määratud tähtaega silmas pidades päevi varem.

Mehe äraoleku ajal läksid ilmad üleöö külmaks ja ma pidin reedel keldris asuvat keskküttekatelt kütma asuma. Päev enne suurt sündmust avastasin, et tunnen end mitme nädala järel jõudu täis ja üllatavalt kergena. Tassisin ühekaupa puuhalge ja turnisin iga natukese aja tagant treppi mööda katelt kontrollima. Hakkasin uskuma, et sünnitus ei saa veel kuigi lähedal olla. Liigagi hea oli olla. Kergendustunde selgituseks avanesid järgmisel varahommikul lootevee kraanid. Õnneks just täpselt sel nädalavahetusel, mil abikaasa jälle täiesti minu päralt oli.

Teise lapsega ma juba teadsin, et midagi talumatut sünnitus endaga kaasa ei too ning valu karta on mõttetu – teatud määral tunneb seda niikuinii. See käib asjaga kaasas. Seekord laps end väga vara paika ei fikseerinud, limakorki ma ei märganud ja tassisin vajadusel rõõmsalt kahe poole aastast poissi süles. Üldse olin füüsiliselt tugevam ja vastupidavam. Lõpus vaevas öösiti unetus, mil rippusin õega vesteldes ja ringi tammudes poole ööni telefoni otsas. Korra tundus, et sünnitegevus juba käib, kuid tegu oli lihtsalt kevadel ringi liikuva kõhugripiga, mis tekitas soolespasme ja tugevaid valusid. NoSpa ja Lacto Seven tegid paari päevaga enesetunde taas heaks.

Viimased päevad kõhuga olid üle pika aja jälle nauditavad ja mõnusad. Raskustunne andis järele ja hingata oli taas lahedam. Energia ja tegutsemislust mitmekordistus. Vahepealne meeletu soov juba lõpuks „maha saada“ asendus pisukese kahjutundega. Siiski teadsin, et olen lõpuks valmis. Enam ma ei kartnud.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee