Helen Adamson: Minu jaoks on iganenud arvamus, et naised ja tehnika ei käi kokku! GALERII!

„Armastus on üks kõige tugevam tunne maailmas,“ ütleb Helen Adamson (27), lauljanna, kelle kauneid meloodiaid ehivad eluliselt ausad ja ilusad tekstiread sellest kõige ilusamast tundest maailmas. Ilus on teada, et just armastusest sai alguse ka naise karjäär muusikuna.

Kui Helen aastaid tagasi koos oma toonase kallimaga Itaalias käis, jäi paarile kõrvu kaunis itaaliakeelne armastuslaul, mis otsekohe suurtele tunnetele soundtrack’ina kõlas. Mõni kuu hiljem otsustas Helen kuuldud laulule ise oma sõnad kirjutada ning kinkis kauni singli kallimale sünnipäevaks. Olgu öeldud, et kaunis žest liigutas meest pisarateni. Nii levis imekaunis ballaad „Kas tead“, sõprade ja tuttavate soovil ka Youtube’i ning sealt edasi juba kuulajateni üle maailma (Heleni singlil on hetkel Youtube’is üle 800 000 kuulamise!). „Ma ise pole selle loo turundamiseks mitte ühtegi senti kulutanud,“ ütleb Helen ja kinnitab sellega reeglit, et suured asjad juhtuvad siis, kui sa seda kõige vähem oskad oodata.

Ometi ei ole Helen muusikasse sattunud juhuslikult, sest huvi selle maailma vastu pärineb juba ajast, mil naine oli väike plika. „Laulmist olen ma kogu elu armastanud. Minu ema laulis bändis ning kindlasti oli tema suur eeskuju ja põhjus, miks mul laulmise vastu huvi tekkis. Kuna mul ei olnud lapsepõlves palju võimalusi laulmisega tegeleda, läksin hääleseadesse alles 4,5 aastat tagasi. Nüüdseks on minu jaoks kõige olulisemaks saanud oma vokaalse vormi säilitamine ja arendamine. Kunagi arvasin naiivselt, et kui laulja on laulnud juba 20 aastat, siis on tal kõik selge ning midagi enam õppima ja arendama ei pea. Reaalsuses on laulmine elukestev õpe ja sellist asja, et sul on kõik selge, pole olemas. Arenguruum on piiritu,“ ütleb Helen ja tunnistab ausalt, et muusika tähendab talle kogu tema elu. „Minu suurim kirg on laulmine ja muusika, kuna need võimaldavad mul väljendada oma emotsioone ja tundeid. Kui inimesed kuulavad minu muusikat ja käivad minu esinemistel, loodan, et nad leiavad oma emotsioonid ja saavad end väljendada läbi minu sõnade ja tunnete.“

Kuigi Heleni esimene lugu jõudis kuulajateni juba mõne aasta eest, valmib naise debüütalbum sel aastal. „Olen ellu viimas üht oma elu unistust. Saan praegu teha täpselt seda muusikat, mida ma ise armastan, ning olen kirjutanud lood, mille üle tunnen suurt uhkust. Iga lugu minu plaadilt on justkui omaette isiksus,“ räägib Helen tuntava uhkusenoodiga hääles. „Mul on raske plaadilt isegi lemmiklugu valida, sest igas loos on minu jaoks midagi olulist ja erilist. See võib kõlada küll imelikult, aga ma kuulan iga natukese aja tagant oma plaadi otsast lõpuni läbi, esiteks selleks, et lugusid teatud aja tagant uuesti tunnetada, ja seetõttu, et ma tõesti tahangi oma laule kuulata. Viimane põhjus on üks verstapost, milleni ma lauljana olen soovinud jõuda – naudin enda loodud muusikat sama palju kui teiste artistide loomingut.“

Õnneks pole palju vaja

Helen usub, et õnnelik olemiseks ei ole palju vaja. „Olen juba lapsest saati pidanud endale ise taskuraha teenima ning varakult tööle minema, sest minu vanematel ei olnud võimalust mind materiaalselt toetada. Olen pidanud seetõttu rohkem pingutama, aga sellevõrra on minu võidud olnud niivõrd palju erilisemad,“ sõnab ta ja lisab, et hetkel on ta kõige õnnelikum selle üle, et saab iseseisvalt hakkama. 

„Arvan, et liialt palju otsitakse materiaalsusest tuleneva hetkelist õnne. Kui midagi on valesti, ostetakse midagi ilusat, et enesetunnet parandada. Mingiks ajaks see ka aitab, aga kui mure algpõhjus ei lahene, on õnn kerge kaduma. Mitte et ma seda ise aeg-ajalt ei teeks, aga usun, et oluline oleks leida sisemine rahu ja tunda hingeliselt õnne. Sisemine rahulolu tuleneb kindlasti sellest, kui ollakse endaga rahul, lepitakse oma puudustega ega lasta neil oma elu dikteerida, ning inimestest meie ümber,“ räägib Helen enesekindlalt ning lisab, et kui meie kõrval on tore pere ja lähedased, on juba väga suur eeldus loodud, et me saame olla õnnelikud. „Praegu tegelen väga palju oma vaimse poolega ja tänu sellele olen aina lähemal sellele, et olla tõeliselt rahul ja õnnelik.“

Ka muusikat võrdleb naine teraapiaga, millel on suur mõju tunnetele. „Minu jaoks on muusika terapeutiline – aitab toime tulla kurbuse, valu ja kaotustega ning võimendab õnne, õnnestumisi ja kordaminekuid.“

Kui Heleni muusika on varasemalt olnud kantud kõikevõitvast armastusest, siis uus album on tulemas mitmekülgsemate emotsioonidega. „Oma varasemas loomingus olen tõesti keskendunud peamiselt armastusest kirjutamisele, ilmselt ka seetõttu, et armastus on üks kõige tugevam tunne ja armastus pakub palju emotsioone, mida on lihtne sõnadesse panna,“ ütleb Helen ja tunnistab, et ei osanud või ei julgenud varasemalt kirjutada näiteks kurbusest või vihast. „Oma debüütalbumit saan tõesti nimetada oma „hinge albumiks“, sest ma pole iial end niimoodi avanud, et inimene saaks plaati kuulates osa justkui minu salapäevikust. Seni olen kirjutanud lugusid ainult enda tunnetest, emotsioonidest ja arvamustest, sest ma ei oskaks end looga samastada, kui ma ei ole kogenud emotsioone, millest ma kirjutan. Lood minu uuel albumil on tõesti vägagi erinevad minu varasemast loomingust.“

Kui armastus alguse saab

Tahan teada ma, kui armastus alguse saab, kuidas küll süttib võimas leek, mis meie kõigiga imesid teeb ... just nii nõuab vastust Helen oma loos „Kui armastus alguse saab“. Küsin ka tema käest, mitu korda on ta oma elus seda suurimat tunnet tundnud. „Olen olnud elus mitu korda armunud,“ ütleb Helen ja ütleb, et viimasel ajal on ta end sageli leidnud mõtlemas sellele, miks suhted lagunevad ja liblikad kõhust ära lendavad. „Mulle tundub, et tihti aetaksegi emotsioonid segi seisundiga, ka mina ise olen seda teinud, ning emotsioonid on paraku kiired kaduma. Kui inimene jõuab armastuse seisundisse, on tegemist tingimusteta armastusega, mida ilmselt kõik me tegelikult armastuselt ootame. Õnne seisundit, kus aktsepteerime oma kaaslasi nende vigadega, ja oleme valmis nende nimel olema isetud,“ filosofeerib naine. „Kindlasti nõuab suhe püsima jäämiseks tööd ja järeleandmisi. Tõelises armastuses ollakse kindlasti valmis neid pakkuma.“ Hetk hiljem räägime vigadest, mida sageli suhtes tehakse, ning Helen leiab, et on varasemates suhtes olnud liialt noor ja rumal ning käitunud lapsikult. „Mäletan eelnevast suhtest, et mängisin solvumise mänge ega rääkinud, mis mul viga on või mis mind häiris. Nüüd sellele tagantjärele mõeldes on veidi piinlik, aga paraku ei ole võimalik õppida ilma vigu tegemata, vähemalt mina seda ei oska.“

Suhtes peab naine kõige olulisemaks siiski ausust. „Ausus, austus ja oma mina mitte kaotamine. Ausus tagab usalduse ja ilma usalduseta ei ole tervisliku suhte toimimine minu arvates võimalik,“ ütleb Helen ja lisab, et suurim viga on see, et suhtes kaotatakse ära iseend. „Alles jääb ainult „meie“ ning nii kaob ära osa sellest, miks teineteise armuti. Olen ka ise seda viga teinud ja oskan sellest nüüd hoiduda.“ Elukaaslasega, kellele sai pühendatud esiksingel, on teed tänaseks lahku läinud, kuid naise süda on taas hõivatud. Oma praeguses elukaaslases hindab Helen kõrgelt seda, et mees laseb tal olla tema ise. „Ta laseb mul elada ka oma elu, toetades ja usaldades täielikult mind ja minu otsuseid. Hindan väga neid hetki, kui saame teineteisele aega pühendada ja lihtsalt rääkida. Siis saame teineteist kuulata, nõustada, toetada ja arutada meie jaoks olulisi teemasid täiesti avatult,“ räägib Helen ning lisab, et ei mõista seda, kui suhtes teineteisele midagi keelatakse. „Näiteks ei lubata sõpradega aega veeta – pigem peaks aru saama, millest tekib selline usaldamatus. Ka mina olen varasemas suhtes täiesti põhjendamatult seda kogenud. Minu jaoks tekitab see vastupidise efekti, sest olen alati olnud piisavalt isepäine ja mulle ei meeldi, kui keegi üritab mind kontrollida. Minu jaoks ongi tõeline suhe selline, kus seesuguseid probleeme ei eksisteeri või need lahendatakse. Ma arvan, et täiuslikku suhet ja täiuslikku inimest pole olemas, on lihtsalt inimesed, kes on väärt järeleandmisi ja pingutamist.“

Ilu on geenides

Ka Heleni elus on olnud etapp, kus ta on pidanud pingutama, et teistele meeldida. „Põhikooli ajal narriti mind erinevatel põhjustel ning ilmselt oli see põhjus, miks mul tekkisid teatud kompleksid. Olin 14 ja piitspeenike, kaalusin umbes 45 kg, mul polnud isegi puusasid, aga pidasin ennast paksuks. Käisin iga päev treppidel jooksmas ja tegin endale kohvipaksuga tselluliidivastast massaaži. Nüüd tagasi mõeldes tundub see tselluliidimassaaž eriti absurdne, kuna mu jalad olid täiesti siledad,“ meenutab Helen. „Kui sain täisealiseks, kadusid mul kompleksid enda välimuse osas ning hakkasin ennast hindama ja nägema sellisena, nagu ma tegelikult olen.“ 

Just isiklikud läbielamised on ajendanud Helenit algatama koolikiusamise vastast projekti ja sama sõnumiga muusikavideot. Heleni septembris ilmuv lugu räägib eneseusust ja selle säilitamisest ning video sõnum on sama, mis kampaanial: ei kiusamisele! „Kuna olen olnud koolikiusamise ohver, tean, kui raske on sellega toime tulla ning mida tunneb laps, keda kaaslased koolis tõrjuvad. Seepärast panin muusikasse oma tunded ja soovin läbi muusika kuulajatele edasi anda mõtet, et iial ei tohi anda alla, kaotada eneseusku ning jätta kõrvale oma kirgi ja soove,“ ütleb naine, kes on ka selle aasta septembris koostöös politsei- ja piirivalveameti, Julgelt Vastu ja Daylight MTÜga algava üle-eestilise kiusamisvastase kampaania üks eestvedajatest.

On raske mõista, kuidas on olnud kellelgi selle kauni naise kohta midagi negatiivset öelda. Kuna Helen näeb kadestamisväärselt hea ja särav välja, tuleb teemaks tema ilu saladus. Vastus kõlab mõnevõrra igavalt. „Minu ilu on geenides,“ tõdeb Helen. „Üks asi, millega ma absoluutselt rahul ei ole, on see, et ma ei ole regulaarselt trenni teinud. Eks mul on probleem ka vaba aja leidmisega, kuid olen aru saanud, et keha eest hoolitsemine on ülimalt oluline. Hetkel olen tegelenud väga palju enda vaimse arenguga, aga füüsilise vormi olen jätnud tagaplaanile, paraku peavad need kaks käima käsikäes, vastasel juhul ei ole kumbki pool tasakaalus,“ ütleb Helen ja tunnistab, et on endale andnud lubaduse hakata sel aastal regulaarselt trenni tegema ning alustanud koguni tantsutrennidega. Naise säravates silmades olevat „süüdi“ positiivne ellusuhtumine. „Olen oma loomuselt juba selline, et rõõmustangi pisikeste asjade üle. Näiteks kui minu kass magab armsalt või kui saan oma lähedastega suhelda või aega veeta. Mul võib olla jube halb päev, aga need, kes mind tunnevad, saavad mind kiiresti naeratama panna. Suudan end reaalsusest kergesti oma roosasse mulli ümber lülitada ning hiljem, kui esmased emotsioonid on lahtunud, on mured tunduvalt kergemini lahendatavad.“

Punased huuled ja elektroonika

Iluteema jätkuks eksleb jutt huulepulkadele ning Helen teatab, et tema lemmikuks on punane huuletoon, mis muudab välimuse hetkega säravamaks. Hetk hiljem räägime Heleni igapäevatööst.

Kas usute, kui ütlen, et naise põhitööks ja hobiks on hoopis midagi väga muusikakauget. Nimelt on Helen tõeliselt lummatud elektroonikmaailmast! „Mul on tehnika vastu olnud huvi juba lapsepõlvest saati, parandasin alati katki läinud kuusetulesid ning teadsin oma esimese mobiili igat menüünurka peast,“ räägib Helen lõbusalt ja ausalt öeldes on mul raske seda kaunist blondi naist ette kujutada elektrijuhtmete ja kruvikeerajate keskel asjalikult istumas. Helen elektroonikat koolis siiski õppinud pole, ülikool sai lõpetatud hoopis personalijuhtimise alal. „Keskkooli kõrvalt alustasin elektroonikaketis kaupluse müüjana, Tallinna kolides sain juhatajaks ning sealt edasi jaemüügi juhiks. Kuna ülikooli ajal töötasin suures elektroonikaketis jaekaupluste juhina, nägin end tulevikus tippjuhina ja personalijuhi amet oli mulle vajalik alustala,“ räägib naine karjäärist ning lükkab jälle kord ümber iganenud arvamuse rumalatest blondiinidest. 

Praegu töötab Helen juba kolmandat aastat elektroonikafirmas LG koolitajana, olles ainus naiskoolitaja sel alal Eestis. „Sageli visatakse koolitustel nalja, et teistes firmades on koolitajateks mehed ja kui muus osas tooted ei erine, siis LGs on Helen,“ naerab naine. „Minu jaoks on see juba väga iganenud arvamus, et naised ja tehnika ei käi kokku. Puutun igapäevaselt oma töös kokku naisterahvastega, kes tunnevad oma valdkonda väga hästi,“ ütleb Helen ja kiikab nutitelefonilt kellaaega. 

„Kuid eks olen ka mina stereotüüpidega kokku puutunud. Esialgu pandi mind koolitustel alati proovile ning küsiti igasugu küsimusi lootuses, et ma ei oska vastata, aga ma olen põhjalik inimene ja kõiges, mida teen, olen maksimalist,“ ütleb Helen ja sõnab, et ei lähe koolitama kunagi ilma ettevalmistuseta. „Töötan läbi kõik uute toodetega seotud tehnoloogilised muudatused. Tean, mida iga uus tehnoloogia tähendab, kuidas töötab ja tean väga täpselt, millest ma müügimeestele räägin,“ kinnitab Helen oma suhtumist töösse ja lisab: „Mõnes LG suuremas harus on koolitaja ülesanne ainult koolitusele ilmuda ja materjal ette kanda, kuid mina tunnen end kindlamalt, kui olen kõigega kursis ja tean täpselt, millest räägin.“

Kui lõpetuseks Helenilt küsin, millest ta unistab, kõlab tagasihoidlik vastus: „Ma arvan, et ma ei ole lauljakarjääris veel kuigi palju saavutanud ning enamik minu soovidest on veel täitumata. Ma olen ebausklik ja mulle ei meeldi rääkida asjadest, millest veel mõtlen ja unistan. Räägin neist siis, kui olen juba neile lähemale jõudnud.“ 

Jääme põnevusega ootama!

Tekst: Triin Tisler

Fotod: Egerta Laine

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2014