Heidi Ruul: sõnumite nõiaring ehk 20 mõtet, mis vastust oodates peast läbi käivad

Tänapäeval käib suurem osa suhtlusest tahes-tahtmata sõnumite vahendusel. Liikugu need siis Facebooki Messengeris või telefonist telefoni. Sõnumi saatmine on justkui sõrme ulatamine Vana-Kuradile endale - sa kas saad kohese vastuse või satud pisut rumalasse situatsiooni ja hakkad välja mõtlema põhjuseid, miks vastuse kirjutamine ometi nii kaua aega võiks võtta. Ühel õhtul oma sõnumile vastust oodates käis mu peast läbi umbes-täpselt 1001 mõtet, millest mõned otsustasin siia kirja panna. Ma pole kindel, kas see nüüd iga naise puhul kehtib, aga arvan, et mehed võiksid end selle protsessiga kindlasti lähemalt tuttavaks teha -  kes teab, ehk hakkavad ka vastused siis edaspidi kiiremini saabuma. 

1. See toimub tegelikult enne sõnumi saatmist. Haaran telefoni, võtan sõnumite kausta lahti, otsin sõnumi saaja välja, imetlen seda nime pool minutit, klõpsin kõik kaustad ülehelikiirusel uuesti kinni ja panen telefoni kõige kaugemasse toanurka silma alt ära. Seda teen ma umbes kuus korda. Või kuusteist. Siis vannun alla ja panen sõnumi pidulikult teele.

2. Kirun ennast vähemalt viis minutit. Rahunen ja mõistan, et rong on juba läinud. Nüüd tuleb pöialt hoida ja kannatlikult oodata. 

3. Sõnumi saatmise aeg on 18:38. Kell on on praegu 18:45. Okei, ta mängib raskesti kättesaadavat. Pagan, ta on selles osav! 

4. Väga lapsik, täiskasvanud ei peaks niimoodi taolisi mänge mängima. Äkki peaksin seda talle ütlema? 

5. Ei! Ei, ei, ei, ma ei saada talle teist järjestikust sõnumit! Ei! 

6. Ootan kannatlikult veel pool tundi ja vaatan alles siis telefoni. Selleks ajaks peaks vastus kindlasti olemas olema! 

7. Pool tundi on ootamiseks liiga pikk aeg - 15 minutist peaks piisama. 

8. Aga äkki ma lihtsalt ei kuulnud telefoni piiksumist? Kus mu telefon on? Vaatan igaks juhuks parem kohe! 

9. Vaikus. Loodan, et temaga on kõik ikka korras.

10. Ma vastasin talle liiga kiiresti! Selles asi ongi! Kui ta nüüd kirjutama peaks, siis peab ta minu vastust vähemalt kolm pikka tundi ootama! 

11. 15 minutit on möödas. Kaua võib?!  

12. Vaatan, kas ta on Facebookis käinud - igaks juhuks! 

13. No nii! Kes see tibi veel on, kelle pilti ta 10 minuti eest kommenteeris?! Tundub, et video prügikasti spreivärvimisest on samuti olulisem, kui mulle vastamine. No tore! 

14. Ma olen paremat väärt. Kustutan ta numbri üldse ära! Mind ei huvita enam, mida ta vastaks.  

15. Nüüd olen ise lapsik. Rahu!!! 

16. Kurdan sõbrannale ja uurin, mida tema arvab. KEEGI peab ju teadma, miks ta juba vastanud pole?! 

17. See on ametlikult viimane kord, kui ma kellegi sõnumile nii kiiresti vastan! 

18. Ma ei taha enam ühegi mehega tegemist teha - nad on kõik ühe vitsaga löödud! 

19. Ta vastas!!! Ei läinud kolme päevagi! “Olen nõus. Aga sina?” Tõsiselt?! Selle kirjutamine võttis tund aega?!  

20. Ma ei vasta talle. Nüüd on tema kord oodata. Haaran siiski telefoni, võtan sõnumite kausta lahti, otsin sõnumi saaja välja, imetlen seda nime pool minutit, klõpsin kõik kaustad ülehelikiirusel uuesti kinni ja panen telefoni kõige kaugemasse toanurka silma alt ära. Seda teen ma umbes kuus korda. Või kuusteist. Siis vannun alla ja panen vastuse pidulikult teele. 

Täielik nõiaring, või mis? Kõik algab jälle uue hooga algusest. Tunded ajavad inimesed mõnikord natukene segaseks, kuid oma mõtteid tuleb kuidagi kontrolli all hoida. Kui kellelgi on teada mõni reaalselt toimiv valem, mis aitab peas uitavaid üleliigseid mõtteid taltsatena hoida, siis ootan seda meilile! 

Seniks aga pikka närvi ja usku ilusatesse asjadesse

Heidi Ruul