Jüri Kuke kolumn: valetamine suhte alguses on kahe teraga mõõk

Kõnekäänd ütleb, et tark on tõtt rääkida, sest siis ei pea midagi meeles pidama. Ehk siis valetades pead oma kokkuluisatud jamad mälus hoidma, et ennast hiljem vahele ei räägiks.

Paljudes Hollywoodi filmides on momente, kus juhusliku ööklubitutvuse käigus enda kohta räägitud valekoorem hakkab hiljem ennast valusasti tundma andma. Just kinolinal mõeldakse välja ka üha uusi lollusi, mis ummikseisu aina lähemale toovad, nii et lõpuks kõik kokku jookseb. Reaalses elus tuleks naljaviluks kokkuluisatu üles tunnistada, enne kui see ilusa suhte rikub.

Miks inimesed äsjakohatud meeldivale vastassoost silmailule esimesel kohtumisel nii palju kokku valetavad? Kõigepealt tahetakse endast võimalikult hea mulje jätta ja kui reaalsuses põnevast puudu jääb, tuleb see välja mõelda. Eriti just mehed luiskavad selleks, et mõni kaunitar sedavõrd pehmeks rääkida, et too rõõmuga voodisse tuleks. Eeldatav üheöösuhe laseb fantaasial lennata ja nii viibki iluduse enda juurde tõeline Supermees.

Probleemid algavad siis, kui pärast metsikut ja kuuma ööd tuleb tunne, et seda suhet tahaks küll jätkata. Siis tuleb juba välja mõelda, miks väidetavalt remondis olev Mersu sealt kuidagi välja ei saa, ja sul tuleb deitimas käia vana Toyota Corollaga, mille sa vaid ööklubisse sõitmiseks garaažinurgast välja ajasid. Ainult julged ja toredad mehed julgevad üles tunnistada, et see autoloks ongi ainuke, mida sa viimasel kümnel aastal oled omanud. Tõe rääkimine on taas õigeim tee, sest nüüd võib asja veel aususega naljaks keerata, hiljem aga saad kaela rängema hukkamõistu.

Kui asi on juba tõsiseks keeranud, siis on raskem ka hullemaid valesid või rääkimata jätmisi üles tunnistada, sest tundub, nagu see põrmustaks kõik ilusa. Ei suudeta uskuda ega riskida, et kallim võib armastusest valed andestada, pigem tundub käegakatsutavam variant, et kõik lõpeb põhjaliku tülliminekuga. Muidugi oleneb palju ka teisepoole iseloomust: kärts ja mürts-tüüpi kaaslasele on raskem üles tunnistada. Samas aga kasvab ka oht, et tõde võib juhuslikult kuskilt täiesti ootamatust kohast või olukorrast välja imbuda. On ju nüüd ka ühiseid tuttavaid rohkem ja seda suurem võimalus, et keegi täiesti kogemata valel ajal vales kohas miskit välja lobiseb.

Suhte selles faasis, kus kõik kisub kooseluks, on viimane aeg kõik üles tunnistada. Eriti kui esimesest kohtumisest saati oled rõhutanud oma poissmehesaatust ja oled vaikinud kunagise kooseluga kaasnenud lapsest, kes kuskil koos emaga kasvab, siis on asi lähedal Titanicu ja jäämäe kohtumisele. Siis ei aita tõe selgumisel enam kinnitus, et tahtsid just kõik ära rääkida. Oled petja, kes teadlikult valetas, sind ei saa milleski usaldada, kui sa nii olulise fakti maha salgasid! Sageli ei aita ka selgitus, et algul tõesti varjasid tõde, sest ei arvanud, et suhe nii tõsiseks kisub, pärast aga hakkasid kartma, sest pelgasid kallimat kaotada! Oled lurjus ja kõik! Ja see arvamus on täiesti välja teenitud! Nüüd on tõesti ülim vedamine, kui kõik saab ära klaaritud, halvemalt juhul tuletatakse sinu eksimust veel ka kauges tulevikus irisevalt meelde. Katastroof on aga see, kui suhe on läbi ja sa oled ühest toredast inimesest ja ilusast tulevikust ilma.

Ma ei tea, kui palju naised esmakohtumisel enda kohta kokku valetavad ja kui valulikult neil selle klaarimine läheb. Igal juhul on alati targem rääkida tõtt, ja kui seeläbi meeldima hakanud inimene su ära põlgab, on see igal juhul lihtsam variant kui hilisem oma rasvas praadimine. Või siis tuleks piirduda väikeste valedega, mida hiljem saab naljaks pöörata.

Lõppkonstanteering on siiski ühene: tõtt rääkida on valutum kui valetada.

Jüri Kukk