Kolumnist Jüri Kukk: välismaalasega abielludes õpi selgeks kallima kultuuritaust

Kolumnist Jüri Kukk: välismaalasega abielludes õpi selgeks kallima kultuuritaust

Me elame juba paarkümmend aastat vabas ühiskonnas, kus maailm on meile lahti ja lubatud on paljutki, mis varasematel aastatel oli stopmärgi all. Tuhandeid eestlasi elab välismaal ja sajad on ennast sidunud teiste kultuuridega. Ka abielludes. Kui Eesti mehed ei tõtta eriti ennast kaunite võõramaalannadega siduma, siis eestlannade hulgas on palju neid, kel käevangus tõmmu mees ja kõrval jooksmas šokolaadikarva lapsukesed. Seda ei saa ja ei tohi taunida, sest armastus piire ei tunne, õigus endale kaaslast ise valida on vastuvaidlematu.

Me elame juba paarkümmend aastat vabas ühiskonnas, kus maailm on meile lahti ja lubatud on paljutki, mis varasematel aastatel oli stopmärgi all. Tuhandeid eestlasi elab välismaal ja sajad on ennast sidunud teiste kultuuridega. Ka abielludes. Kui Eesti mehed ei tõtta eriti ennast kaunite võõramaalannadega siduma, siis eestlannade hulgas on palju neid, kel käevangus tõmmu mees ja kõrval jooksmas šokolaadikarva lapsukesed. Seda ei saa ja ei tohi taunida, sest armastus piire ei tunne, õigus endale kaaslast ise valida on vastuvaidlematu.

Tean paljusid eesti ja muu rahvuse segaperesid, ning enamasti elatakse neis armastuses ja kooskõlas. Aga on ka erandeid, mitte just vähe, ja sageli on tegu räigete juhtumitega. Suuremasse hätta sattuvad just välismaalastega abiellunud eestlannad ja seda siis, kui kunagine sädemeid pritsiv armastus on läbi saanud.

Kui jätta kõrvale see pimeda armastuse aeg ehk suhte algus, siis peaks iga naine välismaalasega abiellumist kavandades endale selgeks tegema oma tulevase kultuuritausta ja traditsioonid, et teada, mis võib juhtuda siis, kui armastus hakkab jahtuma. Aga ka seda, kuhu elutee viib. Järgnevad õpetused on pärit naistelt, kes on või olid välismaalasega abielus.

Araabia maailmas ei saa eurooplanna kunagi loota, et ta võetakse mehe suguvõsas 100 protsenti omaks. Isegi kui mees naist toetab ja sugulased on mõistvad, jääb valgenahaline naine sealses ühiskonnas võõrkehaks. Üheks põhjuseks on see, et konservatiivses Araabias on vabameelsest Läänest tulnud naine alati ohuallikas, kes teab oma õigusi, oskab neid kaitsta, ja on nende silmis võimeline olema perekonna lõhkuja. Ehk siis, kui abielu on untsus, võib ta hakata lahutust taotlema, mida araablanna teeb haruharva. Lisaks teatakse, et Euroopas on naised sageli teist-kolmandat korda abielus, järelikult on nad meestekeskse ühiskonna silmis hoorad ka olemuselt.

Valgel naisel ei maksa unustada sedagi, et paljudes Idamaades on noorel mehel juba lapsepõlvest olemas nii-öelda kihlatu, tüdruk lähikonnast, kellele oleks see mees pidanud tegelikult kuuluma. Selle araablanna suguvõsa silmis on mehe võõramaalannast abikaasa hoor, kes lõi lubaduste seotud poisi üle. Juba mehe kodumaale minnes on ees vaenlane, keda ei tuntagi.

Idamaades on väga olulised traditsioonid, vanemate austamine, lojaalsus suguvõsale. Kui ühelt poolt on kaalukeelel kaunis ja malbe eestlanna, teisalt mehe sajad nõod, vennad, õed ja teab mis sugulased veel, siis pole eestlannal lootustki, isegi kui mees on endiselt tema järele hull. Ta võib otsida kompromisse, kuid nende puudumisel valib suguvõsa. Hoolimata armastusest kallima vastu ei saa mees suguvõsa vastu astuda: kui teda klannist välja heidetakse, on tema elus kõik kadunud. Ta ei saa enam näha vendade-õdede lapsi, vestelda auväärsete vanavanematega, osaleda suguvõsa traditsioonidest kubisevatel pidustustel. Kodumaal on suguvõsa toetus ülioluline ka sotsiaalses hierarhias tõusmisel. Selle kadumine on elu lõpp, mida ei korva ka seksikas kaasa voodis. Traditsioonid on nii tugevad, et ka igati euroopalik somaallane või araablane võib saata oma lääneriigis üles kasvanud tütred kodumaale, et nad sealsete patriarhide nõudel abielluksid oma suguvõsa meestega ja elaksid islami traditsioonide järgi. Naise nutt ja anumine seejuures ei aita, sest mees otsustab selle järgi, mis talle ja tema mõistes perele parim tundub. Eesti naine võib oma käe järgi ümber kasvatada “möku” Eesti mehe, kuid mitte Oriendis üles kasvanud ja sealse kasvatuse saanud moslemit. Kui isegi Kalevipoja järglane võib suhte arenedes üllatada ebameeldivate iseloomuomadustega, siis võõralt võib seda kordi rohkem ja hullemini karta.

Kõige sagedamini kannatavad moslemiga abiellunud eurooplannad selle all, et lahutuse korral võib mees lapsed endale jätta. Sealses ühiskonnas on see nii loomulik, et ema kaitseks ei saa midagi teha ei kodumaa saatkond, inimõiguslased ega rahvusvahelise nimega advokaadid. Kui näiteks Eesti kohus jätaks lapse emale, siis mehe kodumaal elades annab kohus õiguse enamasti mehele.

Idamaa meeste mõttemaailm on selline, mida eestlannad sageli ei suuda hoomatagi. Hiljuti oli Rootsis juhus, kus isa ja vennad tapsid noore naise, sest suguvõsa vastuseisust hoolimata tahtis neiu abielluda rootslasega. Kas arvate, et pärast tapatööd tütre ja õe kallal varjusid mõrtsukad oma kodumaal? Oh ei, nad jäid oma Rootsi koju politseid ootama! Kuigi nad teadsid, et neid ootab ees pikk vanglapõli, olid nad selleks valmis – nad olid täitnud kohuse ja kaitsnud pere au. Selline meie omast nii erinev aumõiste võib mistahes hetkel välja lüüa ja elu pea peale pöörata.

Idamaades on au mõiste eriti kõrgelennuline ja häbistamine ülimalt alandav. Kui sealne mees leiab, et eurooplannast naine on teda lahutades alandanud, võib kättemaks olla karm: sageli laseb ta oma eksi suguvõsa meestel vägistada. Siis pole sellest sarmikast tõmmust ja romantilisest mehest enam jälgegi. On idamaade mõtteviis, mis ei lähe valgenahalise naise kasvatuse ja mõttemaailmaga enam üldse kokku. Naise arvates mees loomastus, sealsete mõistete järgi aga kaitses ta oma au. Üldse on Oriendi mehe üheaegselt üliõrnad ja armastavad, aga samas ka karmid ja isegi vägivaldsed, sest selline on kogu sealne maailm.

Ja veel üks oluline asi. Kui eestlanna läheb elama mehe kodumaale, võib ta ühtäkki avastada, et sealne suguvõsa teenib elatist millegagi siinmail ebaeetiliseks peetavaga. Taas üks juhus, kus mehe perekond tegeles uimastite müügiga ja kahtlemata oli ka noore eestlanna kallim pereäris sees. Tolles riigis on uimastid küll karmi keelu all, kuid vana ja rikas suguvõsa tegeles sellega, sest ostis ära kõrgeid ametnikke. Kas on ikka mõttekas elada rikkuses, kui uus pere võib mingil hetkel mingid piirid ületada, ja siis variseb maailm kokku?

Kogu see jutt sai küll hirmutav, kuid samas on see õpetlik. Kahtlemata elavad paljud segapered vägagi õnnelikult, aga võõrast kultuurist tulnuga elu sidudes maksab ettevaatlik olla. Lihtsalt selle pärast, et me ei tea, milline elu sealmail pealispinna all voogab. Seda oma naha peal kogeda ja pettuda poleks mõistlik.

Buduaarile Jüri Kukk, kolumnist