Kui suur on sinu emotsionaalne iseseisvus?

Öeldakse, et me oleme emotsionaalsed olendid – tunded on just need, mis meid liikuma panevad ja ka meie suhetele magusa maitse annavad. Kus aga läheb piir normaalse ja emotsionaalse kaassõltuvusliku suhte vahel?

Milleks sa kaaslast vajad?

Kellegagi koos olla on kahtlemata normaalne. Kuid kas sa oled iialgi endalt ausalt küsinud, milleks sa kaaslast vajad? Sa võid öelda, et te armastate üksteist, kuid milles teievaheline armastus tegelikult väljendub – kas selles, et sa vajad teist, et ta paneks sind ennast hästi tundma, või selles, et sa lihtsalt armastad ja imetled teda just sellisena, nagu ta on?

Oma elu jooksul olen kogenud mõlemat. Kõige raskemaks armastuse viisiks pean isiklikult emotsionaalset kaassõltuvust – see on olukord, kus üks inimene leiab teise, et see teda emotsionaalselt tasakaalus hoiaks. Kuni see teine on ja teeb asju, mis sinu emotsioonid kontrolli all hoiab, ongi kõik ilus. Kui aga peaks juhtuma, et teise käitumine sind kuidagi ärritab, võib sellele järgneda kaos.

Ideaalses maailmas armastavad kaks inimest üksteist vabalt. Ma nimetan sellist armastamist vabaks armastuseks, mis väljendub Buduaari eelmises numbris ilmunud artikli põhjal 5A printsiibis – ausus, austus, avatus, andmine ja andestamine. Mida need viis printsiipi aga otseselt ei hõlma, on teineteisele vastastikuse ruumi andmine ja oma tunnete eest totaalse vastutuse võtmine. Teisiti öelduna tähendab see täielikku emotsionaalse iseseisvuse saavutamist.

Igas suhtes on kolm maailma

Olen palju mõtisklenud selle üle, miks inimesed üksteisega kohtudes sageli nii kiiresti oma isikliku maailma minetavad. Tegelikult kohtuvad ju kaks täiesti võõrast inimest. Neil on oma väljakujunenud arusaamised, harjumused, ootused ja unistused. Niisiis kohtuvad kaks totaalselt erinevat maailma.

Suhte algusfaasis elavadki inimesed oma maailmades edasi, otsides kahe maailma kokkupuutepunkte. Kui need leitakse, hakkab välja kujunema kolmas maailm – meie maailm. Sellest hetkest alates tuleb kahel inimesel hakkama saada kolme maailmaga – minu, sinu ja meie maailmaga. Ja just siin muutub emotsionaalne iseseisvus üha olulisemaks teguriks stabiilse ja nauditava suhte kujunemisel.

Minu maailm

Minu maailm on kõikidele selge – see on minu see elu, kus sind kui partnerit kunagi olnud ei ole (ja võib-olla ei saa ka olema). Siin maailmas on minu sõbrad (kellega me vähemalt aeg-ajalt sooviksime ka kahekesi kokku saada), minu huvid, hobid ning minu isiklik areng.

Kuna suhte algusfaasis võtavad positiivsed armuhormoonid sageli meie mõistuse üle, kipume tundma, et soovime teise inimese kiiresti enda maailma sulandada – viia ta kohe kokku kõikide oma sõpradega, vanematega ning tutvustada kõiki saladusi, mis minu maailmas on.

Jah, alguses võib see tunduda mesimagus, aga praktika näitab, et ühel hetkel võime liigset rutakust kahetseda. Ei, ma ei soovi öelda, et peaksime oma maailma kaitsma, vaid kogemus ütleb, et sõltumata sellest, kui palju me teist inimest ka ei armastaks, vajab igaüks meist aega iseendale. Ja selle aja saame endale võtta eelkõige taandudes aeg-ajalt ilma kaaslaseta oma minevikumaailma.

Emotsionaalne iseseisvus väljendub minu maailma kontekstis selle kaudu, kui palju ma julgen teisest sõltumatult oma maailmas aega veeta – üksi kuhugi minna ja teha omaette asju, tundmata end üksikuna, kartmata, et meie suhe ei toimi, kui ma seda üksi teen jne. Vaba armastuse (5A) kontekstis väljendub minu maailmas aja veetmine aususes iseenda vastu.

Sinu maailm

Millegipärast kipuvad mõned inimesed arvama, et pärast suhtesse astumist kaovad sinu ja minu maailm ära ning asenduvad „meie maailmaga”. Lühiajaliselt võib see isegi toimida, sest alguses soovime ikka kõiki asju koos teha, aga üldjuhul juhtub varem või hiljem see, et hakkame vähemalt osakest enda maailmast tagasi igatsema.

Siin tuleb mängu austus – vaba armastuse printsiip, mille kaudu austame teise inimese soove ja vajadusi veeta mõnikord aega oma isiklikus maailmas, kus sind ei ole. Kui me seda teha ei suuda, sest tunneme, et ohverdame seeläbi oma vajadusi, näitab see juba, kui madal meie emotsionaalne iseseisvus on (meil on hirm, et juhul kui teine tegeleb „oma asjadega”, tehakse seda minu arvelt). Tegelikult ei tee aga teine inimene seda sinu arvelt, vaid hoopis annab sulle ruumi tegeleda nende asjadega, millega sina enne tutvumist tegelesid ja mida nautisid. See on lihtsalt vaatenurga küsimus – esimesel juhul kannatad, teisel juhul naudid üksiolemise aega, armastades teist aga jätkuvalt.

Mõnikord öeldakse radikaalselt, et ükski inimene ei saa sind õnnelikuks teha. Täna nimetan seda väidet vaimseks populismiks. Muidugi teevad teised inimesed meid õnnelikuks, pakuvad meile ilusaid hetki ja nauditavaid emotsioone, aga me ei saa panna end teisest inimesest sõltuvusse, veelgi vähem saame eeldada, et teine inimene kogu aeg meiega tegelema peaks, et mina end turvaliselt ja õnnelikult tunneksin.

See ei ole armastus, vaid emotsionaalne klammerdumine, mis varem või hiljem suhtekatastroofini viib. Seda põhjusel, et teine inimene, kes sinu kaassõltuvuslike tunnete nimel oma maailmast loobub (sest sina ei suuda tema maailma aktsepteerida ja üksi olla), suudab seda teha ainult lühiajaliselt. Tõenäoliselt lõppeb see kõik satiirivaldkonnast pärit lugudega, kuidas mehed auto parandamise loosungi all garaažis sõpradele oma naisi kiruvad, sest naised niisama sõpradega kokku saada ju ei luba (sest armastavas suhtes teevad inimesed kõiki asju ikka koos).

Meie maailm

Minu ja sinu maailma aktsepteerimine viib millegi imeliseni – puhta armastuseni, ühiselt jagatava maailmani, kus mõlemad inimesed on säilitanud oma individuaalsuse ja naudivad suhtes nii iseennast indiviidina kui üksteist paarina. Kuidas selleni jõuda?

Esimene samm selles suunas ongi endalt ausalt küsida, kui suur minu emotsionaalne iseseisvus täna on? Kui soovid, võid sellega minna isegi äärmuslikuks. Selleks küsi endalt: „Kas ma oskaksin olla õnnelik ka siis, kui ma jääksingi üksikuks?”. Tegelikult ei peaks sa muidugi seda eeldama, aga see on hea viis oma emotsionaalse iseseisvuse testimiseks. Kui tõesti ei tulegi seda õiget, kes minu soovid, unistused ja vajadused täidaks, kas ma olen siis valmis oma elurõõmu ohverdama või oskan ka ilma teise inimeseta õnnelik olla?

Kui sa sellest harjutusest tuleneva emotsiooniga hakkama saad, läheb kõik lihtsamaks, sest kui sa oled valmis isegi üksi õnnelik olema, siis ei saa sulle ju mõttessegi tulla kedagi teist oma õnne eest vastutavaks teha. Ja siin tegelikult konks ongi. Kui sa soovid paarisuhtest võimalikult palju rõõmu tunda, proovi olla suhtes viisil, nagu sa oleksid üksinda – naudi kõike seda, mida sa juba üksinda naudid (see on minu maailm, millest sa ei peaks kunagi täielikult loobuma), luba teisel inimesel teha neid asju, mida ta enne sinuga kohtumist tegi (see on tema maailm, millest ka tema ei peaks täielikult kunagi loobuma), ja võta vastu see imeline ühiselt veedetud aeg, mida kaks emotsionaalselt iseseisvat inimest koos olles üksteisele pakkuda oskavad. Nad ei sõltu üksteisest, vaid hoolivad ja armastavad üksteist – mitte ainult seeläbi, kui palju nad teineteise vajadusi rahuldavad, vaid ka seeläbi, kui palju nad teineteise vajadusi aktsepteerivad. See on vabadus armastuses.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar kevad 2015