Toomase pihtimus: naise pidev näägutamine viis lahutuseni

12 kommentaari
Toomase pihtimus: naise pidev näägutamine viis lahutuseni

Tagantjärele pean tunnistama, et ma abiellusin liiga vara. Olin ainult 22-aastane, kui astusin naisega altari ette. Kaasal oli varasemast suhtest tütar ja õige pea pärast pulmi sündis meie perre ka väike poeg.

Tagantjärele pean tunnistama, et ma abiellusin liiga vara. Olin ainult 22-aastane, kui astusin naisega altari ette. Kaasal oli varasemast suhtest tütar ja õige pea pärast pulmi sündis meie perre ka väike poeg.

Olin maalt pealinna tulnud noor mees, kelle õlgadele oli ühtäkki sattunud kogu pere. Naine jäi lapse kõrvalt koju ja minust sai meie põhi sissetulekuallikas.

Nädala sees käisin tööl ja nädalavahetustel olin muidugi perega kodus. Kuna meil oli väike maja, siis tegime naisega juba alguses sellise plaani, et jagame tööülesandeid. Mina näiteks vastutasin põrandate pesemise ja aiatööde eest. Naise kohustusteks olid pesu pesemine, triikimine ja muud kodused tööd. Kui naine tegi nädala sees toidu ja mulle tegelikult söögitegemine meeldib – polnud puhkepäevadel pliidi taga olemine minu jaoks probleem.

Alguses see kõik töötas ja me saime suurepäraselt läbi, kuid mingil hetkel, kui ellu saabub igapäevane rutiin, tööl pole asjad kõige paremini – hakkas naine mu kallal näägutama. Vähemalt mulle tundus nii.

Kuigi ma teadsin, et minu kohustuste hulka kuulus põranda pesemine, siis vahel mul polnud lihtsalt tuju seda teha. Ma lihtsalt ei suutnud lappi kätte võtta ja põrandaid pesema hakata. Sel hetkel ma oleksin oodanud, et mu abikaasa märkab minu tuju ja teeb selle minu eest vahel ise ära või annab mulle valikuvõimaluse, millal ma seda teha tahan.

Raske on uskuda, et üks põrandapesu võib abielus saada peaaegu, et saatuslikuks – kuid minu puhul see täpselt nii oli.

Ma hakkasin koju minekut vihkama, sest kohe, kui ma koduuksest sisse astusin, hakkas naine kamandama ja teatas: “Palun võta lapp kätte ja pese põrand ära!” Ta muudkui näägutas, et tema kohustused on tehtud ja minu omad mitte.

Ta justkui ei saanud aru, et tema oli lapsega igapäevaselt kodus ja mina käisin viis päeva nädalas tööl.

Vahel ma põgenesin aiatöid tegema, et tema näägutamisest, tee seda ja tee teist, lihtsalt vabaneda. Ometi tuli ta mulle ka sinna järele ja rääkis sellest kuradi põrandapesust.

Naisteajakirjades kirjutatakse tihti, et õrnema soo esindajate näägutamine meeste kallal võib saada suhtes saatuslikuks. Poleks iialgi arvanud, et see tõesti ka nii on! Mingil hetkel on pinged peal ja naine ei saa sellest aru. Lihtlabane näägutamine muutub ahistavaks ja mees ei taha enam kodus olla ega koju tulla. Tekib vastikustunne, ükskõik kui palju sa seda naist ka ei armastaks.

Seda panid tähele isegi minu sõbrad, kes julgesid alles pärast abielulahutust mulle öelda, et isegi nemad ei suutnud minu eksnaise põrandalapi juttu välja kannatada ja käisid mul seetõttu vähem külas. Nii et naistel tasuks mehe kallal näägutamist tõsisemalt võtta ja oma käitumist tähele panna, kui ei soovita just oma suhet rikkuda. Mehed on tundlikud ja igal näägutamisel on piir. Hetkel on uues suhtes, kus mu kaasa on äärmiselt mõistev ja tema suurimaks plussiks oskan nüüd tuua just selle, et ta viriseb ja vingub harva. Hea naise puhul on see nagu kaasasündinud anne. 

 

Buduaarile Toomas