Armastusega lahku…

Lahkuminek kellestki, keda väga armastad, võib olla elu üks raskemaid ja valusamaid katsumusi.

 

Ootamatult üksi jäämine on kriis. Nagu iga kriis on ka see ohtude ja samas ka võimaluste aeg. Võimalus ravida ja tugevdada oma hinge ja vaimu, et seejärel jälle jätkata tervet ja terviklikku elu –armastada, olla armastatud, leida sisemine rahu ja harmoonia. Oht seisneb aga selles, et ei ravita oma südant terveks. Loodetakse, et küll aeg parandab  kõik haavad.

 

Lahkuminek on raske nii mahajätjale kui mahajäetule. Üldiselt arvatakse, et see on traumeerivam sellele, keda jäetakse. Võibolla seellepärast, et tuleb mahajäetavale ootamatult. Isegi kui suhted on kõike muud kui roosilised ei lase kiindumine ja harjumus, meil nii lihtsalt suhteid katkestada. Nii elataksegi lootuses, et kõik ühel päeval laabub, äkki tekivad uuesti tunded vm. Lahkuminek on viimane asi, mida soovitakse ja oodatakse.

Ja see tabab ootamatult ja väga valusalt.

 

 

Armastatud inimese kaotusega ei kaota me mitte ainult seda inimest, kellelt saime hingekosutavat armastust, vaid tundub nagu kaoks ka meie võime üldse kunagi veel kedagi armastada. Me seostame armastuse olemasolu oma kaaslasega ja kui me ta kaotame, usume, et ilma tema armastuseta ei saa me enam elus seda, mida väga tahame ja vajame, et olla õnnelik. Kaotatakse vahel ka elu mõte.

Selline lootusetuse tunne suurendab valu veel sajakordselt.

 

Peale lahutust, lahkuminekut või kaaslase surma, kaotavad paljud inimesed oma elurõõmu, tahte elada edasi täisväärtuslikult ja aktiivselt, sulguvad mornilt endasse, ei näita välja oma haavumist ega ela sügavalt läbi valusaid tundeid. Neist saavad tundetud, külmad ja kalkuleerivad olevused, kelle võime nautida elu ja armastust on minimaalne.

Teised kurvastavad, kaeblevad pikalt ja näiliselt ei saagi lahkuminekust üle. Edaspidi on nad kahtlustavad, masendunud ja madala enesehinnanguga. Neil pole enam lihtne uusi armastavaid suhteid luua.

Mõned inimesed leiavad kiiresti uue kaaslase ja elavad koos kaua ja õnnelikult või leiavad mõne aja pärast, et keegi järgmine võiks olla veelgi sobivam kaaslane ning jätkavad rõõmsalt oma õige otsinguid.

Vähesed inimesed ravivad oma südant teadlikult ja põhjalikult, õpivad kaotusest iseennast ja oma vajadusi paremini tundma, arenevad hingeliselt ja teadvustavad, et keegi, kelle arvates sina pole see õige, ei saa olla ka sulle see päris õige.

Veel vähem on neid inimesi, kes on nii isetud ja ausad, et lasevad partneril minna.

Need inimesed mõistavad, et kõige armastavam tegu on see, kui sa ei suuda armastada oma kaaslast nii nagu ta vajab ja väärib, siis lased ta vabaks, et ta võiks leida kellegi, kes teda tõeliselt armastab -  just sellisena kes ta on.

 

Kaotusest ülesaamine võib võtta kuid või isegi aastaid – see oleneb sellest kui sügavad on tunded, kui pikalt on koos oldud ja sellest, kas oma süda on täielikult ja teadlikult terveks ravitud. Paljud inimesed teevad vea, et loovad kiiresti uue suhte leevendamaks üksindust ja kaotusvalu, ilma et oleks eelmisest suhtest üle saanud.

Tihti jõuavad ka uued suhted punkti, kus eelmises tekkisid probleemid ja suhe jookseb karile. Probleemide lahendamise asemel põgenetakse nende eest järgmisesse suhtesse.

 

 

John Gray oma raamatus „Marss ja Veenus- uus algus“ toob välja murtud südame ravimise kolm etappi:

 

Murtud südame puhul on esimene samm otsida abi. Naised peaksid leidma kellegi, kes neid ära kuulab, toetab ja saab aru, mida nad läbi elavad.

Mehed saavad abi sellest, kui kuulavad ära inimese, kes põeb valu.

Seega on selles etapis asendamatud head sõbrad, pereliikmed või lihtsalt keegi, kes tõeliselt kuulab ja toetab. Alati on võimalus ka psühholoogi juurest abi otsida. Ka eneseabiraamatutest on kasu („Marss ja Veenus – uus algus“ jne.).

Oluline on teadvustada, et abi on hädavajalik, et jälle terveks saada.

 

Tuleb võtta aega, et leinata kaotust, meenutades kallist inimest ja seda, mis teie suhte ajal toimus. Pärast armastuse kaotust tekitab ühise mineviku meenutamine valusaid tundeid, kuid samas meenutab ka jagatud armastust. Selles etapis peaks põhjalikult läbi elama kõik valulikud-vaenulikud tunded ja jõudma selleni, et andestatakse endale ja partnerile tehtud vead ja meenutatakse tänutundega ühiseid ilusaid aegu. See aitab südant tervendada ja vabastab valust, et saaks elu jätkata avatud südamega ja leida uuesti armastus.

See on väga oluline etapp – kui paranemine ei ole lõplik, on meestel edaspidi raskusi pühendumisega, naistel aga probleeme uue partneri usaldamisega.

 

Selleks, et ennast kellegagi taas sügaval hingetasandil jagada, peame ravima terveks südamehaavad ja saama tagasi tugeva enesetunnetuse. Kõige õigem aeg suhte loomiseks on siis, kui tunnete, et teil nagu polegi selleks vajadust. Peame olema üldiselt rahul ja valmis, enne kui alustame uut intiimset suhet.

Tavaliselt loovad mehed liiga kiiresti uue suhte, naised seevastu viivitavad liiga kaua.

 

 

Jah, kui see oleks reaalses igapäevaelus ka nii lihtne, siis oleks vähem õnnetuid inimesi ja murtuid südameid, rohkem mõistmist ja leppimist. Raamatutest saame ammutada tarkust, sõbrad, tuttavad, psühholoogid annavad nõu, kuid eelkõige peame ise tahtma end aidata ja tegema kõik, et oma süda peale murdumist jälle terveks ravida.

Naistel on selles suhtes lihtsam - neil on oma tunnetega parem kontakt, nad elavad ka südamevalu kiiremini ja intensiivsemalt läbi.

Meestega on kahjuks teine lugu: paljudel meestel puudub kontakt oma tunnetega, nad ei saagi aru mida nad täpselt tunnevad, mis on valesti või mis puudu.

Vaatan kahjutundega üht oma tuttavat meesterahvast – kunagisest avatud, südamlikust, siirast, kirglikust ja tundelisest noormehest on saanud kinnine, reserveeritud, jahe, võib öelda, et isegi tuim mees. Sellest on siiralt kahju!

 Ja kui palju on meie ümber neid mehi, kel on kunagised haavad ravimata – valusaid tundeid on järjekindlalt endasse peidetud. Mehed ju ei nuta, öeldakse. Kuid vahel ka nemad peaksid seda tegema. Iseenda pärast. Kaotuste pärast. Armastuse pärast.

 

Kes ei suuda kogu südamest kurvastada, ei suuda ka kogu südamest õnnelik olla!

 

Armastus, rahulolu, õnn ja samas kaotused, õnnetused ja valu on paratamatu osa meie elust - nii nagu sünd ja surmgi.

Mõistmine, et elus on tõusud ja mõõnad ja alati ei olene kõik meist endist, leppimine kaotuste ja elu saatuslikkusega, aitavad aru saada, et kõigest, mis meiega juhtub on võimalus midagi õppida.

Nii on ka südamevaluga – kui murtud süda paraneb, siis muutub ta tegelikult tugevamaks.

 

Armastus on imeline tunne - seda vajame me eranditult kõik – ja tema kodu on meie südameis. Hoidkem siis oma südant hellalt ja hoolitsegem selle eest, et ka peale purustusi ja kokkuvarisemist see taas korralikult üles ehitada, et armastusel oleks seal jälle turvaline ja hea elada.

 

Armastus on seda väärt!



Buduaar. ee arhiivist
Katrin Niit