Kuidas valida elukaaslast?

16 kommentaari

Kaaslase, kellega jagada oma elu – nii rõõme, kui muresid, unistusi ja
pettumusi, pidu- ja argipäevi, valik on üks olulisemaid valikuid elus,
et olla õnnelik. Ei ole palju neid, kes valivad teadlikult, parima
võimalikest variantidest. Otsustajaks saab armunud süda, pimestav kirg
või kainelt kaalutlev mõistus. /Tekst: Katrin Niit/

Kaaslase, kellega jagada oma elu – nii rõõme, kui muresid, unistusi ja pettumusi, pidu- ja argipäevi, valik on üks olulisemaid valikuid elus, et olla õnnelik. Ei ole palju neid, kes valivad teadlikult, parima võimalikest variantidest. Otsustajaks saab armunud süda, pimestav kirg või kainelt kaalutlev mõistus. Tihti on valik alateadlik, irratsionaalne ja juhuslik ning teadmine, et selle inimesega koos elada pole kuigi meeldiv, võib tulla liiga hilja – siis kui ühine kodu soetatud, laps(ed) olemas ja elud nii läbi põimunud, et isegi kahtlus, „tema“ sobivuses või õigsuses, näib absurdse ja võimatuna.

Alljärgnevalt on toodud mõned punktid, millele võiks tähelepanu pöörata, enne kui siduda oma elu väljavalituga:

Oska oma kaaslast õigesti hinnata

Paljude õnnetute koos- ja abielude põhjuseks on see, et inimest, kellega koos elama hakatakse, ei tunta piisavalt hästi. Iga suhe saab alguse imelisest armumisest, kuid paljud lõppevad tülide, lahutuste, lõhkiste eludega. Esimeses armu-uimas on kõik roosiline ja hea, kaaslase vead kahanevad imepisikesteks veidrusteks ning tema plusspooled säravad kui prožektorivalguses. Kooselus on mõlemad pooled võrdselt nagu suurendusklaasi all – ei saa varjata oma tõelist olemust, prioriteete ja väärtushinnanguid või nende puudumist.

Paljud naised teevad vea, kui seovad end alkohooliku või vägivaldse mehega, lootuses, et ennastohverdav armastus neid muudab. Enda sidumine kaastundest või lootuses teine ümber kasvatada, on aga oma aja ja tunnete täielik raiskamine. Kooseluks õige inimene on see, kes on armas ja südamelähedane ka oma halvimas vormis, mis pole kunagi nii halb, et põhjustaks lähedastele meeleheidet, hirmu ja valu.


Võtke aega teineteise tundmaõppimiseks

Et jõuda selgusele teises inimeses, kes ta on oma sügavamas olemuses ja kas ta on sobiv inimene jagamaks temaga oma elu, tuleb võtta aega, et teda põhjalikult tundma õppida.
Individuaalsed iseärasused, enesehinnang, elukäsitlus, tema sümpaatiad, antipaatiad, emotsionaalsed ja füüsilised vajadused, suhted teiste inimestega, kes ta on igapäevaelus ja kuidas käitub erinevates, ootamatutes olukordades, mida ta ootab oma kaaslaselt, tuleb kindlaks teha enne kokku kolimist. Parim kooselu on see, kus ei tule ootamatuid negatiivseid üllatusi.

Hea viis oma kaaslast tundma õppida, on käia n-ö. vanamoodsalt kohtamas.
Mõned kohtamised võiksid sisaldada tundidepikkust sisukat vestlust, mis puudutab nii üldiseid, kui ka isiklikke teemasid. Sõbralikud vaidlused poliitika, usu, seksi, karjääri, pere, abordi, väärkohtlemise ja muudel taolistel kompromiteerivatel ja provotseerivatel teemadel, on teretulnud ja räägivad kaaslase kohta nii mõndagi – kuidas ta käitub, mõtleb ja suhtub millessegi.
Teised kohtamised võiksid olla mingi tegevusega seotud, näiteks: sport, tantsimine, reis, huvialadega tegelemine jmt. Oskus koos tegutseda ja lõbutseda, on hea eeldus rahuldust pakkuvaks paarisuhteks.
Iga kohtamine õpetab partnerit paremini tundma, tähelepanelik kuulaja ja vaatleja saab teisest kohtingute käigus palju teada – nii prioriteetidest, soovidest kui väärtushinnangutest. Kui kaaslase väärtushinnangud ja eesmärgid harmoneeruvad sinu omadega, on kõik hästi; kui mitte, pole mõtet raisata oma aega ja tundeid.
Elukaaslase valikul on valdkondi, kus järeleadmisi teha ei saa, juhul kui sa ei taha ohverdada oma õnne ja heaolu.


Sarnased väärtushinnangud ja ellusuhtumine

Kooselu kujuneb õnnelikuks ja stabiilseks kui vaated seksile ja rahaasjadele on sarnased ning prioriteedid elus ühised. Need on ka valdkonnad, mille pärast paarid kõige rohkem tülitsevad ja kompromisside leidmine on raskeim. Samuti võiks enne kokku kolimist kindlaks teha partneri elulaadi, emotsionaalsed ja füüsilised vajadused ning energiataseme.

Raha ja suhtumine sellesse on kooselus väga tähtis, rahaasjad on elu kõikide tahkudega seotud. Kui paarid väärtustavad raha erinevalt (nt. üks on laristaja, teine kooner), võib see tekitada ületamatuid probleeme. Seks on väga oluline külg kooselus. Ideaalne oleks, kui partnerite seksuaaliha oleks sarnane. Kui üks soovib vahekorda mitu korda päevas ja teine kord nädalas või harvem, võib see tekitada frustratsiooni ja pettumust.
Äärmuslikeim alternatiiv ebarahuldavale seksuaalelule on truudusetus – teise sekspartneri otsimine.
Karjäär – tasakaalu loomine töö ja pere-elu vahel on ka üks paaride tüliküsimusi. Kui mees eelistab tööl veeta 14 tundi päevas, vahel ka nädalavahetustel, ning perega koosolemise aeg piirdub vaid ühiste osturetkedega, siis vaevalt naine sellega rahul on.
Energiatase on inimestel väga erinev. Kooselus võib tekkida probleeme, kui üks partneritest on üliaktiivne, organiseerija, sehkendaja ja teine tagasihoidlikum, omaette nohistaja, õhtuti teleka ette maanduv, natuur. Ettevõtlik pool tahab teist endaga kaasa vedada ja vahetpidamata tegutseda, passiivsem pool eelistab rahulikku äraolemist ning taas tekibki huvide konflikt, kui „energiapomm” ei leia üksinda rakendust.
Kõige paremini sobivust partneriga, saab kindlaks määrata poovikooseluga. See võiks väldata minimaalselt kaks nädalat. Proovikooselus peaks selguse saama, milline on kaaslase elulaad – meelelahutus, sõbrad, hobid, hügieeninõuded, rõivastumistavad; millised on tema emotsionaalsed ja füüsilised vajadused; kes mille eest maksab; kuidas jagada kodutöid jne. Kui kõik toimib ja mõlemad partnerid on rahul, on kõige õigem otsus päriselt kokku kolida.

Armastus on kõige tähtsam

Jätsin meelega selle punkti viimaseks, kuigi see on suhte kõige tähtsam aspekt. Armastus on kõige alus – algus ja lõpp. Kui armastus saab otsa või pole seda kunagi olnud, ei ole kooselul mõtet. Tänapäeval ei hoia seks, raha ja jagatud kohustused inimesi koos. Kui pole armastust, pole ka õnnetunnet ja rahulolu, tahtmist anda endast parim ning teha teisele head.
Psühholoog Robert Sternberg jagab armastuse kolme ossa: esiteks kirg, mille juurde kuulub romantika, füüsiline külgetõmme ja seksuaalne iha; teiseks intiimsus, mis hõlmab soojust, lähedust, seotust ja teineteise mõistmist; kolmandaks otsustus/pühendumine, mis tähendab otsust kedagi armastada ja soovi seda armastust hoida.
/Tekst: Katrin Niit/