Silvia lugu: mu mehel on sõprade asemel sõbrannad!

25 kommentaari
Silvia lugu: mu mehel on sõprade asemel sõbrannad!

Ma tahaksin lihtsalt teada, kas ma olen ainuke ullike Eestis, kes lubab oma mehel sõbrannasid pidada? Ja need ei ole mitte sõbrannad minevikust, vaid neid tekib aina juurde. Kas mu mehel on midagi viga, et tal sõpru pole, küll aga on hulk sõbrannasid?

Ma tahaksin lihtsalt teada, kas ma olen ainuke ullike Eestis, kes lubab oma mehel sõbrannasid pidada? Ja need ei ole mitte sõbrannad minevikust, vaid neid tekib aina juurde. Kas mu mehel on midagi viga, et tal sõpru pole, küll aga on hulk sõbrannasid?

See tundub iroonilisena, aga kui oma mehega kohtusin, siis sel hetkel oli ta ümbritsetud umbes kümnest naisest. Arvasin, et see on juhus ja et see on normaalne, kui inimene on vaba ja vallaline. Nüüd oleme elanud koos pool aastat ja endiselt on olukord sama – mehel on suur hulk sõbrannasid ja olematu arv meessoost sõpru. Ahjaa, tal siiski paar sõpra on, aga tundub, et ka need on tekkinud tänu sõbrannadele, kelle mehed või eksmehed need on. 

Alguses need naised mind isegi ei häirinud, aga kui koos elama hakkasime, siis hakkas see aina rohkem pinda käima. Üks põhjustest on loomulikult see, et mees pidevalt teenindab neid oma sõbrannasid. Küll on vaja kedagi kuskile autoga viia, mingi autojupp tellida või kellegi CV üle vaadata. Või on vaja kedagi minna eksmehega lepitama ja kõige rohkem on loomulikult vaja anda nendele naistele nn mehelikku nõu ja arvamust. Neid kõnesid erinevatelt naistelt, kes talle päevas helistavad või sõnumi saadavad, on vähemalt kümme. Ta ei varja midagi minu eest, vastupidi, tihti ta isegi räägib mulle, et kes helistas ja mis teemal nad rääkisid. Aga see kõik võtab palju tema vaba aega ära. Ta ise ütleb, et sõbra mure tuleb ju ära kuulata. Isegi presidendi vastuvõtule läinud naisterahvas soovis enne peoleminekut minu mehelt arvamust oma välimuse ja kleidi kohta ning saatis talle telefonile selfie. Huvitav, kas ta mees ka teab seda? Ise see naine pole sugugi vaba ja vallaline ning olgu ka öeldud, et mu mees pole mingi Ženja Fokin. Pigem vastupidi – tegeleb autode ja tehnikaga. Kas selline asi on üldse normaalne? Ma ütleb ausalt, et mind ajab tigedaks ja väsitab see, et ma pole tema elu ainus oluline naine, kelle probleemidega ta tegeleb. Korduvalt on ta käinud naiste esindajana igasugu läbirääkimisi pidamas ja paarikesi lepitamas ning ükskord käis ka mingile mehele tappa andmas, kes oma naist pahasti kohtles. Ah, ja siis ta käib nendega koos trennis ja õhtusöökidel (tema ja näiteks 5 naist) ja isegi reisidel, aga seda viimast juhtus siiski enne mind. Muidugi kutsub ta aeg-ajalt ka mind kaasa, aga tihti läheb just siis, kui mina ei saa minna ja olen tööl. Nende naiste arveid ta üldiselt ei maksa, pigem on vastupidi juhtunud ja hoopis tema arve on makstud, sest ta on jälle kedagi aidanud. Nagu ta ise ütleb, siis on nad kõik sõbrad ning kehtivad nn sõprade reeglid. Kui ma oma mehelt küsin, et kas mina olen imelik või on seda tema, siis ta naerab ja ütleb, et küll mul on ikka probleemid ja et kogu minu probleem seisneb mu ebakindluses. Ta ütleb, et minus räägib armukadedus, aga et selleks pole mingit põhjust, sest mina olen ju see naine, kelle ta on justkui kõrgemale astmele tõstnud kõikidest teistest, sest mina olen tema elukaaslane. Aga mina tunnen end ebamugavalt. Kui oleme seltskonnas, siis ma olen nagu mingi nukk tema kõrval. Ta on küll igati viisakas ja tutvustab mind kõikidele oma sõbrannadele ning mis seal salata, mõnega saan ka päris hästi läbi. Aga ikkagi on kuidagi imelik tunne, kui ta neid kallistab ja musitab. Ja pealegi pole kõik need sõbrannad sugugi nii sõbralikud ning ma võin mürki võtta, et nii mõnigi vaatab mind kui konkurenti, kes potentsiaalse mehekandidaadi turult ära pätsas.

Alguses hakkasin ma kahtlustama, et mu mees on äkki gei, sest geimeestel on palju sõbrannasid ja vähe sõpru. Aga gei pole ta kuskilt otsast siiski. Kes ta siis on ja miks ta eelistab naiste seltskonda meestele? Kas ma peaksin muretsema, või selline ongi tänapäeval normaalne mees? Kui ma temalt selle kohta küsinud olen, siis ta on öelnud, et see lihtsalt on kuidagi niimoodi välja kujunenud, et tal on naistega rohkem rääkida kui meestega, ning tema jaoks ei mängi inimese sugu mingit rolli, kui tegu on toreda inimesega. Pealegi nagu ta ütleb, siis naistel on talle palju rohkem anda – et kui mind ei ole või mul on kiire, siis leidvat ta alati kellegi, kes talle süüa teeb või keemilisest särgi ära toob või mingeid asju internetist aitab otsida. Sõber aitavat sõpra ja nii, nagu tema on oma sõbrannadele toeks, aitavad ka nemad teda vastu. Tema väitel on ainuke erinevus see, et tal on naissoost sõbrad ja võib olla need nn vastuteened pole päris samasugused, mida pakuks meessoost sõbrad. Jah, ma olen nõus, et kui need sõbrad oleksid meesoost, siis ma praegu siin ei muretseks. Aga mis ma sellest siis nüüd järeldama pean?

Vahel on tunne, et pakin asjad ja lähen lahku, kuigi erilist põhjust nagu polegi. Lihtsalt see, et mu mehel on sõprade asemel sõbrannad!

 

Tahaks lihtsalt teada, kas teie meestel on ka sõbrannasid ja kas teil on piisavalt enesekindlust, et sellega leppida?

 

Buduaarile Silvialt

 

PS! Jaga meiega oma lugu, saada see aadressile info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.