Teistega arvestamine pole moes

Teiste inimestega arvestamine pole moes, kuigi üldised viisakusreeglid justkui väidaksid vastupidist. Psühholoogid ja kõiksugu hingetargad inimesed väidavad, et üksteisega arvestamise ja edukate suhete vahel pesitseb otsene seos. Ka igaks elujuhtumiks nippe jagavad naisteajakirjad panevad sellele teemale omajagu rõhku.

Mida sellest paljuräägitud üksteisega arvestamisest siis õigupoolest arvata? Kui me just räägime aastatepikkuste abielude säilitamise “nippidest”, siis seal on üksteise vajaduste ja soovide aktsepteerimine äärmiselt oluline. Vaevalt on terviklik kooselu vaid egoistlikus enesearmastuse tsoonis võimalik. Kui tegemist pole just ratsionaalsetel eesmärkidel sõlmitud ühendusega, kus kumbki sugupool oma elu elab ja end teise muredega vaevama ei kipu. Naine kasvatab lapsi ja toob koju toidu, mees mängib lastega vabal nädalavahetusel ja toob koju raha. Tuleb tuttav ette?

Enamikes pikaajalistes suhetes toimib üksteisega arvestamine sageli niikaua, kui see iseendale kasulik on. Ennastohverdavast pühendumisest pole tänapäeva egotsentrilises maailmas kuigi palju kasu. Me ei käitu nii tahtlikult, vaid kaitseme enda isiklikku ruumi ning liikumis- ja tegutsemisvabadust, väidab psühholoogia. Igas abstraktses suhteruumis ripub mõtteline piir, mis määrab üsna täpselt ära, kuhu maani on teise soovide jäägitu järgimine kasulik ja kust algab joon, mis endale enam kahju kui kasu toob. Arvestamine on võimalik mõistlikkuse piirides. Ja need piirid on meie endi seatud.

Või mis abielud ja aastatepikkused koosolemised, samamoodi võib rääkida ka harilikest inimsuhetest. Siingi seisneb arvestamisoskus sageli selles, kuidas panna ümbritsevad inimesed arvama, et neist hoolitakse ning nende seisukohtadega arvestatakse, ning toimida seejuures nii, kuidas tegelikult iseendale mõnus ja kasulik. Meil kõigil on aega vähe, kuid tutvusi ning kontakte hääbuda lasta oleks ju igati rumal tegu. Lahendus on toimetamine, mille juures pannakse teised arvama, et see on kasulik hoopis nendele, ja säärast käitumisviisi viljelevad paljud. Näilisest arvestamisest saab tulutoov ärakasutamine, mis on puhuti kasulik mõlemale osapoolele. Sagedamini siiski sellele, kelle veenmis- ja manipuleerimisoskus kõrgemalt on arenenud.

Säärane mugandunud teiste arvestamise/abistamise-alane alahoidlikkus on õige tavaline. Klassikalistele romaanidele omane jäägitu pühendumine on tõenäoliselt jäädavalt otsa saanud ja parem ongi. Teadagi, millise traagikaga need lood enamjaolt lõppesid. Need lood on küll üksikute inimeste loodud muinasjutud, kuid kahtlemata on tera tõde selles, et siin ja praegu on hoolimine ja üksteisega arvestamine päev-päevalt hääbumas. Me teame küll idamaisest sisemisest rahulolust, karmavoogudest ning lähedastest hoolimisest ilma endaseatud kriteeriumiteta, kuid kas see ka tegelikult nii toimib? Kui sageli kuuleme me tegelikult Bridget Jones`i kuulda ihaldatud lauset ”I love You just the way you are!” ?
Aga ehk on unistusteulma uppumise vältimine ja kerge ratsionaalne arvestav meel isegi kasulik. Mõtlemine eelkõige iseendale - 21.sajandi alahoiuinstinkt?

Buduaari arhiiv
Kairi Look