Tülitsemise kaunis kunst

Lapsepõlves käis igasuguse sõbrannandusega kaasas kohutav hulk tülitsemist. Kiusamist, kitumist, armukadedust, solvumist, leppimist – kõike seda, mis enesekehtestamise, õiglustunde ja inimliku kadedusega ühte patta mahub.

Lapsepõlves käis igasuguse sõbrannandusega kaasas kohutav hulk tülitsemist. Kiusamist, kitumist, armukadedust, solvumist, leppimist – kõike seda, mis enesekehtestamise, õiglustunde ja inimliku kadedusega ühte patta mahub.

Lapsepõlves sai suuremate ja väiksemate sõprusehoogudega isegi mitu raksu pinginaabreid vahetatud. Siis tundus kõrvalt vaadates, et täiskasvanute elu on nii kindlalt paigas – ema sõbrannad ju ei vahetu nagu aastaajad ja kaheksakümmend protsenti kodusõdadestki algasid koristamata oma toast või pärast kooli tekitatud nõudehunnikust kraanikausis, mille pesemine oleks raudselt tüki küljest võtnud. Tundus, et täiskasvanud omavahel lihtsalt ei tülitsegi peaaegu üldse.

Kahekümnendate esimeses pooles tuli vahel sõbrannadega tülitsemist küll ette, kuid järjest harvem. Kogu lahkarvamuste ja konfliktide laine kandus sõprussuhetest armusuhetesse. Iseenda tahtmisedki suutsid aeg-ajalt üllatada ning teisest inimesest enda kõrval sai kogu aeg midagi oodatud, kuna kogu eluõnn oli kaaslase külge aheldatud. Nüüdseks olen küll ise enda õnne sepistamise põhimõttest aru saanud, ent naiseks olemine kogu oma emotsionaalsuses kipub ikka häälepaeltel volüümi põhja keerama ja mõnikord saavad tunded pahinaga mööda põski alla kallatud. Ise säraküünlana põledes tunduvad mehed kõrval tuimad, tundetud ja ükskõiksed.

Nädalajagu päevi tagasi, mõnepäevaste vahedega, õnnestus mul korralikus sõbrannatülis ära käia ja näha teist oma sõbrannat peaaegu täpselt samasugust naistevahelist kiskumist läbi põdemas. Kui siis sõbrannaga oma hiljutistest konfliktidest rääkisime, tuli naer peale, kui palju me nendes sõdades ise neid samu tundetuid ja ükskõikseid mehi meenutasime, kes naise hüsteeriahoo kõrval rahulikult õlut libistavad või lehte loevad või internetis ringi kolavad. Nagu ei hooliks kopika eestki.

Olen selgeks saanud, et mõnikord on vaikimine suurem viga kui väike tüli. Ent tüli ja tülitsemine on nii halva maiguga sõnad, et keegi ei julge suhtes olevaid arusaamatusi tülideks nimetada ja tülitsemist kui sellist üks osa inimesi väldib. Muidugi on olemas ka see teine osa meist, kes on väga agarad kehtestajad ning jalg käib kiirelt jõuga vastu maad, huuled vihast kriipsuks, käed puusa ja volüüm põhja.

Ühte osapoolt tabab tüli enamasti täiesti ootamatult, samal ajal kui teine on oma argumente juba nädalaid endamisi ritta seadnud ja valmis iga hinna eest võidu nimel sõdima. Nii juhtubki, et kas või keset hea tuju päeva võib igaüks meist sattuda argumendivalangu ette ja jäädagi lihtsalt vait. Mitte sellepärast, et ei huvitaks, mis teisel öelda on, vaid sellepärast, et ei oska reageerida. Esimese poole tülist üritad aru saada, mis sa valesti oled teinud, ja teise poole üritad aru saada, mida nüüd ütlema peaks, kuna sa ei saa ikka veel aru, mis sa valesti oled teinud.

Tülitsemisel on mõned kuldreeglid: ei tohiks välja kakkuda vanu asju, teist pahade sõnadega kutsuda, endal agressiivseks lasta muutuda, liialdada, keset tüli minema kõndida, ultimaatumeid igas ilmakaares loopida… Kui aga üks osapool on ennast korralikult üles keeranud, ei ole kellelgi enam aega reeglitele mõelda ja süüdistusterahes ligunedes ei osata ka lahendusi näha. Nii olen mõelnud, et enne sõja kuulutamist peaks rahuleping omapoolsete lahendusvariantidega tagataskus olema. Et oleks, mida arutada. Pahatihti asutakse rünnakule enne, kui endalegi on selgeks tehtud, mis on tegelikuks tüliõunaks, mis peaks muutuma ja milliseid lahendusi võiks olla.

Oskus ja viitsimine kuulata, ärritumata oma mõtteid ja tundeid jagada ning kaaluda võimalust, et teisel on õigus, või et kõigil on õigus ja lahendus tähendab kompromisse, ei ole kergesti omandatavad õppetunnid. Aga nagu igas järgmises suhtes püütakse eelmise vigu mitte korrata, tuleb ka oskus vaielda ja õiglaselt maid jagada suhtlemise käigus, tüli tüli haaval. On ju tülitseminegi suhtlemise osa. Ja kui tülilained sind päris enda alla matma hakkavad, tasub endalt küsida, kumb on tähtsam, kas kindlasti võita või olla õnnelik.

Merlin Võsu