Kollane hädaoht

AIDSi ennetamise programmid on muutunud tänapäeva Eestis aina aktuaalsemaks. Tõenäoliselt on enamik viimasel aastakümnel gümnaasiumi lõpetanud noortest kuulnud ülekoolilist loengut sellest 20. sajandi tõvest või osalenud mõnel muul samalaadsel preventsioonüritusel. Lisaks AIDSile hoiatavad noortekabinetid ja ennetusprogrammid aina enam inimesi ka B-hepatiidi eest.

B-hepatiit ehk lihtsalt kollatõbi on viimasel ajal nii laialdaselt levima hakanud, et mõned aastad tagasi otsustati isegi kooliõpilasi selle vastu vaktsineerima asuda. Kõikides koolides pole programmi veel juurutatud, kuid mitmel pool on lapsed kolm kaitsvat vaktsineerimist juba läbi teinud. Tüütu torkimine annab B-hepatiidi vastase kaitse kaheksaks aastaks. Seniks niisiis hooletu.

Kohustusliku vaktsineerimise ajendiks juba noorte seas on aina laialdasem haigestumine just selles vanusegrupis - 15-20 aastaste linnanoorte seas. Veel kümme aastat tagasi oli B-hepatiiti haigustunud 100-200 eestimaalast; tänaseks on see number pea kuuekordistunud ja seda valdavalt just noorte inimeste arvelt. Kui vanasti said vaktsiini peamiselt igapäevaselt võimaliku ohu tingimustes töötavad meditsiinitöötajad ja haigestunud emade lapsed, siis nüüd on mindud laialdasema haiguse ennetamise teed.

Eneseteadlikul ja endast hoolival inimesel ei õnnestu endale B-hepatiiti õnneks niisama lihtsalt külge pookida. Haigus levib nakatunud vere kaudu, seega on peamisteks riskirühmadeks süstivad narkomaanid. Lisaks verele levib viirus ka otsese kontakti kaudu teiste kehavedelikega, nagu sülg, rinnapiim, sperma ja tupevedelik. Seega on võimalik kollatõve saada ka kaitsmata vahekorrast nakatunud partneriga, mistõttu juhusuhetega tasub olla ettevaatlik. Just see on peamine põhjus, mis B-hepatiit nii laialdaselt terve eluviisiga noorte ja ohugruppi mitte kuuluvate inimeste seas levib. Lisaks haigestuvad pea alati ka vastsündinud, kelle ema on saanud nakkuse. Üheks nakkuse saamise võimaluseks on ka vereülekanne.

B-hepatiidi peiteperiood, aeg nakkuse saamisest kuni esimeste haigusnähtude avaldumiseni, vältab kuni kuus kuud. Veelgi salakavalamaks muudavad haiguse selle esimesed tunnused, mis on päris sarnased tavalisele külmetusele. B-hepatiidi esimeses faasis tekivad nimelt on väsimus, kõhuvalu, isutus, iiveldus ja oksendamine, samuti kaevatakse liigese- ja lihasvalude üle. Kuna haigus kahjustab maksa, tekib seal põletik ning sapp liigub verre ja uriini. Niiviisi lihtsa vaatluse teel haigus enamasti avastataksegi - enamikul haigetest muutuvad nahk ja silmavalged kollaseks, utiin tumedaks ning väljaheide omakorda heledamaks. Vere kõrge sapphapete sisaldus võib tekitada üle keha ka tugevat sügelust. Sageli avastatakse nakatumine ka doonoriks pürgijate vereproovi analüüsil.

Õigel ajal jaole saades on võimalik B-hepatiiti üsna edukalt ravida ning nii saab suurem osa haigetest umbes poole aasta pärast täiesti terveks ning omandab haiguse suhtes eluaegse immuunsuse. Umbes 10 % nakatunutest jääb aga kogu eluks viirusekandjaks, kel tekib krooniline maksapõletik. See võib aastakümnete pärast areneda maksatsirroosiks ehk maksa armistumiseks või maksavähiks. Kõige selle ravi on väga kallis ja ennetamine loomulikult palju lihtsam ning odavam kui B-hepatiidi ravi. Haiguse ägedas faasis ravitakse sümptomeid; krooniliste haigete puhul kasutatakse ravimeid, mis pärsivad viiruse kasvu, takistavad viiruse paljunemist ning tugevdavad immuunsüsteemi.

Maailmas on täna 2 miljardit B-hepatiidikandjat ning 300 miljonit kroonilist haiget. Suremus on paar miljonit aastas. Enamlevinud on haigus õnneks meist üsna kaugel – Aafrikas, Kagu-Aasias ning Ameerikas. Sellegipoolest tasub selge peaga mõelda ning ise selle ohvriks sattumist vältida. Eekõige tasub olla ettevaatlik riskipiirkondadesse reisides ning käia enne sõitu läbi reisinõustamise kabinettidest. Need on olemas näiteks Merimetsa Nakkuskeskuses Tallinnas, TÜ Kliinikumi Polikliinikus Tartus ning Pärnu haigla polikliinikus. Kaitse ennast!