Vaimupuudega inimesed on vahetud, ausad ja positiivsed!

7 kommentaari

Meie ümber on peale tavaliste inimeste ka erilised inimesed, kes vajavad spetsiaalset hoolt, mõistvat suhtumist ning abistavat südant ka kätt, need on vaimupuudega inimesed. Buduaar uuris Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu töötajalt Agne Raudmehelt vaimupuudega inimeste toimetuleku ja tegevuste kohta.

Kadri Põldma
kadri@buduaar.ee

Meie ümber on peale tavaliste inimeste ka erilised inimesed, kes vajavad spetsiaalset hoolt, mõistvat suhtumist ning abistavat südant ka kätt, need on vaimupuudega inimesed. Buduaar uuris Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu töötajalt Agne Raudmehelt vaimupuudega inimeste toimetuleku ja tegevuste kohta.

Kes on kõige kuulsam vaimupuudega inimene?

Vaimupuue on väga lai mõiste, alates õpiraskustest kuni sügava vaimupuudeni, vahepeale Downi sündroomiga inimesed ja autistlikud inimesed.

Bill Clinton on düsgraaf, 15 aasta taguses Eestis oleks ta tõenäoliselt Tondi koolis õppinud, Rootsi kuningas Karl Gustav on düsleksik samuti näitleja Tom Cruise, tee sama – 6 aastaselt läbi nõustamiskomisjoni erikooli.

Näitleja Robin Williamsil on keskendumishäire (ADD)

Ameerika seriaalide staar Chris Burke ( „ Touched by an angel“, „ Lifes go on“ ) on Down sündroomiga inimene.

Rosmary Kennedy, Ameerika presidendi John F. Kennedy õde, sündis vaimupuudega ja suri 2005 aastal 86 a vanuselt. Tema perekond algatas vendade-õdede liikumise toetamaks vaimupuudega inimesi „Best Buddies“ kuhu kuulub 250 000 inimest.

Albert Einsteinil olid tõsised õpiraskused – eriti vihane oli tema peale ladina keele õpetaja, kes nõudis taolise kasutu inimese kustutamist ühiskonnast üle üldse. Aga kui väike Albert koolist koju tuli sai ta alati emalt kiita, et tema „2“ on suurem kui kõigil teistel.

Vaimupuue ja vaimuhaigus on kaks erinevat seisundit. Vaimuhaigust saab ravida ja tänapäeval piisavalt edukalt. Kuulsad kunstnikud nagu näiteks Van Gogh, Dali olid vaimuhaiged. Ka see nimekiri  tuleks pikk kui meenutada sündmusi ajaloost ja neid juhtinud inimesi.

Millised on vaimupuudega inimese võimalused enese rakendamiseks? Millist tööd neile pakutakse ning kuidas nad saaksid teistele kasulikud olla?

Eneserakendamine ei pea tingimata olema seotud töötamisega selle sõna otseses mõttes. Vahel piisab ka lihtsalt enesega rahul olemisest ja seeläbi maailmale sära juurde lisamisest.

Vaimupuuet esineb mitmes raskusastmes. Kerge ja mõõduka vaimupuudega inimesed on reeglina võimelised töötama, raske ja sügava vaimupuudega inimesed enamasti mitte.

Tavaliselt teevad vaimupuudega inimesed lihtsaid ja vajalikke töid nagu näiteks kärulükkamine, prügisorteerimine, koristamine aga saades vajaliku koolituse on neil vahel võimalus ka spetsialiseeruda enam erioskusi nõudvale ametikohale näiteks pagari abilisena, cateringi teenindajana, tegevusjuhendajana jne.

Kui me soovime olla osa tsiviliseeritud maailmast ning aksepteerida Euroopas kehtivaid inimõigusi on Meie ( sina ja mina ja riik ) kohustus leida neile võimalused ennast rakendada ja hästi tunda.
Õigus olla, ei ole alati seotud teistele kasulik olemisega.
Osadele inimestele võiks jätta põhjendatult õiguse lihtsalt olla.

Kui paljud vaimupuudega inimesed üldse soovivad mingit tööd teha?

Mitte kõik kuid enamus. Iseasi  kuivõrd reaalne on konkreetse soovi rakendamine.
Kui paljud lugejatest soovivad oma tööd teha?

Milliseid üritusi vaimupuudega inimestele korraldatakse, mis on kõige populaarsemad üritused?

Vabaaja veetmise korraldamine on üks osa kõikide päevakeskuste tööst. Eestis on palju päevakeskusi ja koole  kus tegeletakse vaimupuudega inimeste õpetamise, rehabilitatsiooni ja iseseisvuse toetamisega.

Meie poolt organiseeritud üritused on projektipõhised ja varieeruvad, näiteks; toimetuleku koolitus, arvutiõpe, spordiüritused, tantsutrenn, eneseesindajate koolitus, ühiskonnaõpetus, perekonnaõpetus, lihtsustatud keeles seadusandluse selgitamine, lauluvõistlus, kunstinäitused, partnerorganisatsioonide külastamine välisriikides kogemuste saamiseks, jne.

Lisaks hariva-arendava eesmärgiga tegevustele korraldavad inimesed endale üritusi ise. Avalikke kohti on kõigil ühesugune õigus kasutada.
Kui Tallinnas noortel igav hakkab lähevad nad  tantsima klubisse või hängima kaubanduskeskustesse. Kontsertidel käia meeldib meie noortele ka.

Meie tegevuskeskuses on kõige populaarsem söögitegemise ring.
Üle Eestilise üritusena korraldame igal aastal kokkutuleku vaimupuudega inimestele ja nende peredele ning üle kahe aasta lauluvõistluse mille võitja osaleb rahvusvahelisel vaimupuudega inimeste lauluvõistlusel.

Tegelikult mulle tundub, et üritustest enam vajavad vaimupuudega inimesed individuaalset nõustamist inimese poolt keda nad usaldavad ja hubast, turvalist kohta ajaveetmiseks, et ennast mitte üksikuna tunda.

Kuidas peaks end lohutama ema, kes sünnitab vaimupuudega lapse? Alguses tekib mure, et äkki ei saada sellise lapse kasvatamisega hakkama. Kuhu selline ema nõu saamiseks pöörduma peaks või kuidas ta end motiveerima peaks?

Viimaste aastate jooksul on koostöö sünnitusmajade ja haiglate ning organisatsioonide vahel väga palju edenenud. Reeglina võtavad haiglad ühendust vabatahtlike esmatasandi nõustajate grupiga, kes on vaimupuudega laste vanemad. Sarnaste probleemidega inimestel on kergem teineteist mõista. Püüame korraldada koolitusi vabatahtlikele nõustajatele, et motiveerida neid oma tööd jätkama. Meie kogemuste põhjal on eneseabi gruppidest palju toetust saadud.

Emaks olemine motiveerimist ei vaja, emad armastavad oma lapsi.
Perekonnad kes kasvatavad vaimupuudega last vajavad toetavaid teenuseid. Sotsiaalhoolekande teenuste olemasolu eest vastutab kohalik omavalitsus.
Tugiliit on alati olemas  nõu ja jõuga toetamaks kohalikke omavalitsusi teenuste väljatöötamisel, osutamisel ja ka lapsevanematele nõu andmisel.

Mida arvab Vaimupuudega Inimeste Tugiliit sellistest emadest, kes oma vaimupuudega sündinud lapsed sünnitusmajja või lastekodusse jätavad?

Tugiliit arvab, et Eestis on puudega last kasvatavate, hooldavate perede toetavad teenused alles arengujärgus ja mitte kellelgi ei ole õigust kritiseerida lapsevanemaid olukorras kus ühiskonna toetus ei ole piisav. Meie toetame vaimupuudega inimesi ja nende perekondi nende õiguste kaitsel igas situatsioonis .
Iga perekond kelle liikmeks on puudega inimene väärib medalit. Igal inimesel ei pea olema medalit.

Kas vaimupuudega lapsed on mõne koha pealt tavalistest lastest ka andekamad?

Oma laps on alati mõne koha pealt andekam kui teiste lapsed !!!!!!

Kas vaimupuudega inimesed on üldjuhul agressiivsemad ja kergesti ärrituvamad?

See on tüüpiline vale eelarvamus. Ei ole. Nad on avatumad ja ei varja oma emotsioone ( positiivseid, negatiivseid, neutraalseid).

Kuidas saavad omavahel hakkama vaimupuudega laps ja tavaline laps?

Üldiselt on lapsed emotsionaalselt  intelligentsed ja aktsepteerivad elu enda ümber palju tolerantsemalt kui täiskasvanud.
Õdede, vendade, lasteaia- ja koolikaaslastega suhete uurimine on huvitav ja oluline.

Kuidas tuleks vaimupuudega inimesega suhelda. Enamus inimesi kohmetub sellises situatsioonis. Ei olda kindlad, kas vaimupuudega inimesega peaks rääkima nagu väikse lapsega või nagu võrdse vestluspartneriga. Kuidas peaks vaimupuudega inimesega suhtlema?

Nagu võrdse vestluspartneriga. Täiskasvanud vaimupuudega inimene ei ole laps, loeb  elukogemus.

Mõned juhtnöörid hõlbustamaks suhtlemist:

1. Tutvusta ennast suhtluse alguses ja küsi inimeselt suhtlust alustades tema nime ning suhtluse käigus pöördu vestluspartneri poole eesnime kasutades.
2. Ole sõbralik ja viisakas.
3. Ära aktsepteeri ebaviisakat käitumist.
4. Loo suhtluspartneriga silmside ja räägi selgelt, vältides keerulisi väljendeid.
5. Täpsusta ebaselgeid nüansse vestluses veendumaks, et mõistsid öeldut õieti.

Teadma peaks, et mõnikord vaimupuudega inimene ei märka, et tema käitumine, sõnad aga ka komplimendid võivad solvata või hämmastada vestluspartnerit. Selliseid olukordi ei tohiks võtta isiklikult.

Füüsiline kontakt suhtlemisel, kallistused ja käesurumine on paljudele vaimupuudega inimestele omane ning seda ei tohiks valesti mõista. Juhul kui Teid see häirib andke sellest viivitamatult suhtluspartnerile selgelt märku.

Lihtsalt uudishimust isiku eripära vastu ei maksa suhtlust alustades peaks püüdma väga delikaatseks jääda,  parem tulge Tugiliitu vabatahtlikuna tööle ja leiate endale palju uusi sõpru.

Kui tõenäoline on see, et vaimupuudega laps hakkab ükskord omaette iseseisvat elu elama?

Mitte lihtsalt tõenäoline vaid reaalsus. Meie Tallinnas teenuseid osutav organisatsioon „ Tugiliisu“ toetab 27-me iseseisvalt elava vaimupuudega noore täiskasvanu elu. Tartus on antud teenus veel paremini arenenud.

Enamus neist noortest töötab, tasub ise elamispinna, toidu ja muud kulud, lisaks riigi maksud töötasudelt. Riik rahastab neile vajaliku tegevusjuhendaja teenuse, suhtes 1 juhendaja 10 kliendile.

Elamispind peab olemas olema teenuse osutajal või teenuse saajal.
Teenuse arendamisel on probleemiks elamispinna soetamine võimaldamaks noorel inimesel iseseisvalt elada.

Kas vaimupuudega inimesed tunnevad end paremini teiste samasuguste seltsis või tavaliste inimeste keskel?

Siin  püüan vastuseks  tõlkida ühe originaalis venekeelse luuletuse ( Guberman):

Ei leia endas jõuda ma, et kollektiivis elada
Karm saatus  korraldanud nii, et seltsida idioodiga on vastik mul
Kuid suheldes vaid targaga ma tunnen ennast väga üksildasena.

Kas Eestis on vaimupuudega inimestel piisavalt head võimalused ja hea elu?

Kõik sõltub inimesest ja tema võimalustest. Vaimupuudega inimene on täpselt samasugune indiviid nagu teised. Mingeid super erisoodustusi neile loodud ei ole, laus diskrimineerimist ka enam tihti ei esine. Valikuvõimalused on vahel kesised väikese sissetuleku ja toetavate teenuste nappuse tõttu.

Ma arvan, et Eesti inimestel ei ole veel väga head võimalused ja väga hea elu ning seetõttu on arengud kiired ja mandumist ei sallita üheski eluvaldkonnas.

Alati on neid kurje inimesi, kes vaimupuudega inimeste kohta inetult ütlevad. Mida sellistega ette võtta?

Inimesi peab koolitama. Ammustel aegadel kardeti tuld ja mitte nii väga ammu põletati nõidasid. Vägivallatsemise (nii füüsilise kui vaimse) põhjuseks on tavaliselt hirm ja ebakindlus, millest saab üle olukorda või nähtust mõistes.

Esmaselt soovisin küsimusele vastata lausega – las nad olla omaette! Kuid  seigad ajaloost ja ka jõledad sündmused tänases päevas  ei lubada meil lasta nendel inimestel  tegutseda, sest  nad on kurjad maailma vastu mille osa me oleme.

Eestis peaks propageerima alternatiivse sõjaväeteenistuse võimaluse kasutamist, vabatahtlikku töö tegemist sotsiaalvaldkonnas, kaasav haridus loob võimaluse kasvada koos teistsuguste vajadustega inimestega.

Vältimaks enesekaitse reaktsiooni teket, peaks inimestele  Mehhiko seriaalide vaatamisele vahelduseks pakkuma võimalusi tutvuda reaalse eluga väljaspool kitsast tutvusringkonda.

Mida peavad arvestama need inimesed, kes soovivad vaimupuudega last adopteerida? Kas sellist asja üldse tuleb Eestis ette või mitte?

Kui laps sünnib, ei tea me kunagi, milline inimene temast kasvab ja enamasti me aktsepteerime oma last koos kõikide tema omadustega.

Väga vähe jäetakse tänapäeval vaimupuudega lapsi riiklikule hooldusele.
Vaimupuudega lapse kasvatamine vajab tugevust ja teadmisi, väljaminekud lapse arendamiseks on suuremad, pühenduma peab täielikult. Kui siia lisada veel võitlus ühiskonna suhtumisega, on selge, et nõrga tolerantsustaseme ja sotsiaalse toetussüsteemiga  riigis tekkib puudega lapse lapsendamise soov ja võimalus haritud ning rikastel inimestel.

Enamus vaimupuudega lapsi, kes siiski on lastekodus, adopteeritakse välisriikidesse.
Kui paraneb riigi sotsiaalse toetuse olukord saavad lapsed kasvada oma kodumaal, olen selles täiesti kindel.

Kas vaimupuuet ei ole kuidagi võimalik ravida?

Tänapäeval veel ei ole. Vaimupuue ei ole haigus ja seda ei saa ravida aga on õpitud kuidas vaimupuudega inimesi  õpetada ja arendada ning säilitada õpitud oskusi. Tugiliit tegeleb enamasti täiskasvanud inimeste omandatud oskuste säilitamisega.

Kuidas saaksid heasüdamlikud ja abivalmis inimesed teha oma panuse vaimupuudega inimeste elu paremaks muutmisel?

Tulge vabatahtlikuna tööle, või  sõbraks vaimupuudega inimesele, remonti tegema päevakeskusesse, aidake leida vahendeid tegevuskeskuse üleval pidamiseks, majade ehitamiseks vaimupuudega inimestele iseseisva elu võimaldamiseks, vahendeid söögitegemise tundide läbiviimiseks, jagage oma oskusi, teadmisi, tarkust ja armastust.