Lahkunud moekuningas YSL

Vaid loetud päevad on möödas sellest saatuslikust hetkest, mil meie hulgast lahkus moemaailma üks suuremaid inspiratsiooniallikaid Yves Saint Laurent. Seega pole ka sobivamat hetke, et viia publik kurssi Yves’i loomingu, revolutsioonilise brändi ja meeletu eduga.

Paljud ei tea Yves’i karjääri tõeliselt põnevusttekitav algust. Nimelt sidus Yves end ametlikult moeäriga 1957ndal aasta oktoobris, kui suri moelegend Christian Dior. Juba 21-aastaselt sattus Yves prožektrorivalgusse – temast sai Diori moemaja peadisainer.

Pärast kolmeaastast tööperioodi Dioris, oli Yves suutnud luua palju uusi trende. Kui kõik teised oma ala konkurendid esitlesid rahvale põlvepikkuseid seelikuid, tutvustas Yves publikule poole sääreni seelikuid. Ta esitles rahvale mustast nahast ja trimmitud karusnahast jakikesi, mis hiljem põletava kriitika osaliseks said. Kuid see ei heidutanud Yves'i... Vastupidi, see moealane ebaõnnestumine oli vaid motivatsiooniks edasi püüdlemisel. See andis disainerile mootorit, et käivitada 1961. aastal enda riidemärk. Kuigi tema esimene kollektsioon suurt kiidulaulu ei pälvinud, oli teine niivõrd edukas, et tõstis mehe samale latile Balenciaga ja Hubert de Givenchy’ga.

Siiski, vastupidiselt Balenciagale, Chanelile, Givenchy’le murdis Yves reegleid ega teinud ühtki kollektsiooni inspireeritud eelmisest. Mis teda veelgi eristas, oli see, et Yves nägi, kuidas mood tuleb tänavanoortelt. Ta mõistis, et inimesed vajavad riideid, mis sobiksid kandmiseks nii õhtul kui ka päeval. 1991. aastal usaldati YSL ready-to-wear’i loomine Alber Elbaz’ile, kuid kolm kollektsiooni hiljem moemajast lahkus ta moemajast, tema teenuseid ei vajatud enam. Oli käes hetk, mil astus mängu Tom Ford. Samas oli selge, et Yves’ile ei meeldinud põrmugi sihtpunkt, kuhu Ford brändi juhtis. Täielikult läks Yves pensionile 2002. aastal, mis ta andis moemaja juhtimise uhkelt üle Stefano Pilati’le.

Kes teab, milline näeb välja brändi tulevik, kuid üks, mis kindel – suurt moehiiglast jäädakse pisarsilmil igatsema.