Buduaari eksklusiivintervjuu: Kaur Kender

Buduaari eksklusiivintervjuu: Kaur Kender

Aastad, mil elasin Aasias, tundsin väga puudust Eesti kultuurist. Teatrist, käeshoitavatest raamatutest, ooperist. Kuigi olin teisele poole maakera kolinud just selleks, et õppida tundma Aasia kultuure, igatsesin ma seda head, huvitavat, kummalisel kombel ebaturvalist tunnet, mida tekitab minus Eesti autorite lugemine. Iga kord, kui kodus külas käisin, külastasin võimalikult tihti teatreid ja kogusin järgmiseks reisiks kokku parimad Eesti autorite raamatud. Mäletan, kui sattusin esimest korda Kauri luuleõhtule kultuurikatlas. Olin koos oma väliseestlasest sõbra Pauliga, kes just külas oli. Olime mõlemad täiesti vaimustuses sellest lihtsusest ja otsekohesusest. See mõjus nii värskendavalt! Olime mõlemad harjunud Hollywoodiliku ”hi, how are you (i dont really give a f) sorti suhtumisega, kus kõik laused, mis ringlusesse lähevad küll keerlevad, kuid ei oma tegelikult mingit olulist kõlapinda ega vundamenti.  Kender ja Taavi Eelmaa andsid välja ühise raamatu, kus ühel pool on Kauri näidend ”Kaurita” ning teisel pool Taavi ”Kadunud sõbra juhtum”. Olen praeguseks lugenud Kaur Kenderi esimese näidendi ”Kaurita” läbi kaks korda ja vaimustusin teisel korral veel enam, kui esimesel. Vahetu otsekohesus, siiras robustsus – elu. Uurisin autorilt äsja poelettidele ilmunud raamatu kohta lähemalt.

Aastad, mil elasin Aasias, tundsin väga puudust Eesti kultuurist. Teatrist, käeshoitavatest raamatutest, ooperist. Kuigi olin teisele poole maakera kolinud just selleks, et õppida tundma Aasia kultuure, igatsesin ma seda head, huvitavat, kummalisel kombel ebaturvalist tunnet, mida tekitab minus Eesti autorite lugemine. Iga kord, kui kodus külas käisin, külastasin võimalikult tihti teatreid ja kogusin järgmiseks reisiks kokku parimad Eesti autorite raamatud. Mäletan, kui sattusin esimest korda Kauri luuleõhtule Kultuurikatlas. Olin koos oma väliseestlasest sõbra Pauliga, kes just külas oli. Olime mõlemad täiesti vaimustuses sellest lihtsusest ja otsekohesusest. See mõjus nii värskendavalt! Olime mõlemad harjunud Hollywoodiliku ”hi, how are you (i dont really give a f)” sorti suhtumisega, kus kõik laused, mis ringlusesse lähevad küll keerlevad, kuid ei saavuta tegelikult mingit olulist kõlapinda ega oma vundamenti. 

Kender ja Taavi Eelmaa andsid välja ühise raamatu, kus ühel pool on Kauri näidend ”Kaurita” ning teisel pool Taavi ”Kadunud sõbra juhtum”. Olen praeguseks lugenud Kaur Kenderi esimese näidendi ”Kaurita” läbi kaks korda ja vaimustusin teisel korral veel enam, kui esimesel. Vahetu otsekohesus, siiras robustsus – elu. Uurisin autorilt äsja poelettidele ilmunud raamatu kohta lähemalt.

– Triin Tulev

 

Millest said selle loo kirjutamisel inspiratsiooni?

See lugu on tõestus ja lepitus. Tõestus empaatia võimalikkuse kohta, lepitus rääkimise ja kuulamise vahel. Ma tahtsin võtta suhte dialoogimasina, ja tõsta ta suhtest välja, panna ta postamendile, teha röntgen ja ristlõige. Ja kui see õnnestus, siis avastasin, et see hea oli.

 

Kuidas tundsid end loo kirjapaneku ajal?

Imeliselt nagu Lenin. Kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin. See oli hea kirjutamine. Tuli hästi ja mõjus hästi.

 

Kuidas tunned nüüd, kui raamat on väljas?

Unine on veidi. Öösel magasin katkendlikult. Aga see raamat on šeff. ZA/UM. Ja kuidas ta lõhnab, see on püha ja õudne.

 

Kas fännid võivad ka lavastust oodata?

Me oleme seda Taaviga arutanud möödunud aastast, kui kirjutama hakkasin, tegelikult mitu korda. Vaatame, ei usu, aga vaatame. See nõuaks meeletut füüsilist pingutust, et selle asja tasemel olla. Ma kirjutasin ta iseeneses võimete absoluutsele piirile. Seda ei saa nõrgana teha. See ei ole nalja asi.

 

Kuidas tekkis otsus panna lugu kirja näidendina?

See sama soov tegeleda dialoogimasinaga, võtta kõnelemine, ja võtta ta elus välja ja panna kunsti. Selleks on näidend väga hea vorm, see laseb tegeleda totaalse kõnelemisega.

 

See on sinu esimene näidend. Kuidas rahule jääd?

Esimene jah. See meeldib väga, et ta on nii kõva, et pole üldse piinlik Taavi väga tuusa näidendiga koos avaldada. See on nagu Jay Z ja Em’i Renegade veidi. Selline fiiling on.

 

Kas sinult on veel näidendeid oodata?

Ma ei tea, ma ei mõtle nii. Ma teen, mis pähe tuleb.

 

Mis on sinu lemmikžanr lugemiseks/kirjutamiseks?

iMessage.

 

Sinu eeskujud?

Tupac Shakur, John Fante, Dashiell Hammett.

 

Lemmikud kirjutajad?

Eminem, Vladislav Surkov, Robert Kurvitz.

 

Mis järgmiseks?

Nüüd, kus on jälle selge, et ma olen üks paremaid, kes meil siin üldse on olnud, võib vähe vabamalt võtta ja vaadata, mis mõtteid tuleb.