Helena-Reet: Saame tuttavaks!

...........................................

AVATUD BEEBIBUDUAAR - Persoonilood, beebipäevik, beebi- ja pereuudised, erinevad huvitavad artiklid ja palju muud huvitavat! Tule vaata ja kommenteeri: http://www.buduaar.ee/beebi/. Iga nädal loosime välja ka auhindu lugejate ja kommenteerijate vahel!

...........................................

Tänasest on avatud kauaoodatud Beebibuduaar! Mul on suur rõõm selle avamise juures olla ja oma jõu ja nõuga sellele natuke kaasa aidata. Ka varem olete saanud Buduaarist lugeda nii pere- kui beebiteemadel, eksklusiivset Kristi Ojasaare beebipäevikut ning Veronika Raudsepp Linnupuu toredat Pisipere rubriiki, kuid nüüd otsustasime teha teile, lapsevanemad ja lastesõbrad, täitsa oma lehe, kust saab lugeda erinevaid beebipäevikuid ja persoonilugusid, mis puudutavad emasid, isasid, lapsi ja perekondi üldiselt ning erinevaid huvitavaid samateemalisi uudiseid. Ühesõnaga kõik perekonnaga, lastega või beebidega seotud!

Minult paluti, et ma kajastaksin sulle, armas Buduaari lugeja, oma lapseootust ning sünnitust ning laste kasvatamist. Proovin seda teha nii hästi kui oskan. Aga alustuseks tahaksin kõigepealt ennast tutvustada. Jah, tean, et mõtlete, et mida seal tutvustada, teame sind juba küll, aga siiski. Beebibuduaar on ema-, isa-, lapse- ja perekeskne ja ka mina tahaksin rääkida paari sõnaga oma perest ja oma lapsest - sest seda, mida kollane ajakirjandus minust kirjutanud on, teate te ju nagunii.

Ma olen pärit Õismäelt. Elasin täitsa tavalises kolmetoalises korteris, ema, isa, vanaema ja kahe õega. Me ei olnud rikkad aga ei saanud ka eriti vaesuse üle kurta. Elu oli sellel ajal, kui mina koolilaps olin, ilmselt kõikidel suhteliselt ühesugune. Ma olin nii enda mäletamist mööda, kui ka kõikide tuttavate-sugulaste juttude põhjal raskesti kasvatatav, suurte unistuste ja soovidega laps. Kui teistele tundus küllalt, tundus mulle alati vähe, kui teised said kaks (üks kõik mida), pidin mina tingimata vähemalt neli saama. Ja ka siis tundus mulle vahel, et mulle tehakse liiga ja et mind ei kohelda nii kuninglikult nagu minu Lõvi tähtkuju natuurile piisav tundus. See selleks. Vaatamata sellele, et mul palju soove oli, olin ma hea õpilane ning erakordselt hea südamega laps (heheee….tegelikult ka). Muide, hea süda on mul tänaseni. Te ei kujuta ette kui kergesti ma paljusid asju südamesse võtan, kui tihti ma pisimuredele kaasa elan ja mis mured kõik minu südant valutama panevad. Ohh ja seda head südant omada veel rasedana - oi-oi-oi, rasedus teeb inimesed iseäranis õrnahingeliseks ja emotsionaalseks. Selline nutulaul. Ainult tõeline mees (loe: Margus :D) suudab seda kõike välja kannatada ja isegi tõelisel mehel viskab tihtipeale kopa ette. Siis tark naine (loe: Helena-Reet) tõmbab seda nutulaulu muidugi ka üsna ruttu veidikene koomale.

Täna ma enam Õismäel ei ela. Tegelikult ei ela ma seal juba 15-aastasest saadik, sest just siis ma otsustasin, et aeg on nende küpsiste juurest ära kolida ja lahedalt oma elu elama hakata. Lahe oli asja juures see, et oma elu oli lausa oma majas, noh, küll majas mis kuulus minu küpsistele, aga see fakt mind suurt ei seganud. Küll aga segasid enne omaette kolimist vanemad, kes ikka tõelised pidurid ja keelujüngrid tundusid. Liiga palju moraali, liiga palju mõistlikkust, liiga palju kohustusi, liiga palju targutamist, õpetamist, näpunäiteid, soovitusi jne jne. Liiga vähe mõistmist, liiga vähe taskuraha, liiga vähe tolerantsust. No milline teismeline see tahab vaid kaks korda nädalas diskol käia ja seda miinimumtaskuraha eest ja veel tingimusega kell 11 koju tulla. Unustage ära…mina see polnud igal juhul, kes oleks endale need kammitsad lasknud pähe tõmmata. Ohh ma olin ikka nii kõva tegija, nii kõva prassija, nii loll, kui üks teismeline olla võib. Kõige lollima teismelise staatusest jäi vast puudu vaid see, et ma iial ei tarbinud narkootikume ja hinded olid ikka pigem sinna autahvli poole. Aga muus osas…no ikka rohkem selline väljakutsuv ja sõnakuulmatu rumal teismeline, kellega jändamisel lapsevanem peaks saama nii tööl kui mujal hulganisti soodustusi ja igakuiselt vähemalt ühe nädala taastusravi spaas.

Nüüd tuleb väga tark lause. Aeg annab arukust! (heheee) Õnneks ka mulle. Paar pikka reisi omal käel ja astumine ülikooli. Siis kolimine Tartusse. Siis kolimine Los Angelesse. Suur huvi näitlemise, ajakirjanduse ja meedia vastu. Õppimine, omaette olek, mitmeid kordi hingeliselt haigetsaamine. Hmmmm ja mõistus ongi peaaegu kodus. Vanemad ei tundugi enam küpsised ja kogu maailma vastu ei peagi enam vimma. Vastupidi - maailm tundub kena, värviline, ilus paik! Vanemad on lahedad…enamasti ;)

Teate, mis see on? See on armumine ja armastus… Ja see on nii hea. See on parim, mis kellegagi juhtuda võib. Mitte ühegi maailma rikkuse vastu ei vahetaks seda tunnet, mis täna minu hinges on. Mees, peagi kahe-aastaseks saav tütreke, oma kodu, lähedaste toetus, üksmeel, rahu, stabiilsus… Ja veel üks tibuke kõhus, varsti-varsti sündimas. Dämit, on ikka hea tunne küll. Vot nüüd ma saan aru, kui te mu peale kadedad olete :P Ma oleks ka, kui mul seda kõike ei oleks. Laps toob ellu suured muutused ja need muutused, olgu nii väsitavad ja kurnavad kui tahes, nii keha rikkuvad ja aega võtvad kui tahes - on siiski tähtsaimad, suurimad ja õnnelikumad muutused, mis ühe naise elus võivad olla. Laps õpetab armastama, laps õpetab elama ja elu hindama. See on minu arvamus. Jäägu teile teie arvamus ja ärge kunagi minu kirjutisi võtke kui õpikut. Kui edaspidi laste kasvatusest, tegemistest või käitumisest räägin, ärge ka seda võtke puhta kullana. Teadagi ju, et inimesed on erinevad, lapsed on erinevad ja iseloomud on oi-oi kui erinevad. See ongi see, mis maailma värviliseks teeb ja elule hilise vanadusenigi värve annab. Aga üks on kindel mis kindel, isegi kui mina seda kirjutan: armastage ja elu armastab teid vastu!

Loe lisaks:

"Helena-Reet Playboy peol ja Hollywoodis näitlejaks saamas" SIIT
"Helena-Reet: Ole mõnda aega üksi!" SIIT
"Buduaari peatoimetaja Helena-Reet läheb dekreeti" SIIT

/Helena-Reet Ennet/