Intervjuu: Eesti naine on Hollywoodis suurima filmistuudio Warner Bros’i finantsdirektor

Kristel Suur on naine, kes USAsse sattununa avastas end ühtäkki maailma suurimast ja uhkeimast filmistuudiost Warner Bros, kus sünnivad sajad unustamatud filmid ja telesaated. „Ma arvan, et millegi saavutamiseks või kuhugi jõudmiseks peab olema avatud võimalustele, mis me teele tulevad,“ räägib seal finantsjuhi ametit pidav Kristel. Buduaar uuris, kuidas üks Eestist pärit naine on jõudnud muidu mehises finantsmaailmas ja ihaldusväärses Hollywoodis nii kõrgele positsioonile.

Kuidas sattusid USAsse ja millega tegeled?

USAsse sattusin ühelt poolt kogemata, aga teisalt kõikide oma eelnevate valikute tulemusena, sest USA ei ole kunagi minu unistuste riik olnud. Esimene kord, kui ma Los Angelest töövisiidil külastasin, sain kohe aru, et see on linn, kus ma mitte kunagi elada ei tahaks. Paraku läks teisiti. Teekond USAsse sai alguse kaksteist aastat tagasi, kui minu esimene tööandja GlaxoSmithKline pakkus võimalust Londonis töötada. 2004. aastal, kui Eesti oli ELiga liitunud ning tööluba polnud Eesti kodanikul Inglismaal enam vaja, otsustasin ringi vaadata, et uut väljakutset leida. Võimalus tekkiski Warner Brosi Home Video Euroopa peakontoris. 2007. aastal tuli uus huvitav pakkumine liikuda firmasiseselt Saksamaale Hamburgi finantskontrolleriks ja kuna leidsin, et tööalaselt oli see äärmiselt huvitav väljakutse, võtsin selle vastu.

Peale poolteist aastat Hamburgis kolisin 2009. aastal tagasi Londoni kontorisse finantsdirektori ametikohale. Kuna meie organisatsioonis toimus restruktureerimine ja paljud positsioonid viidi Euroopast tagasi Los Angelesse, oli mul vaja teha valik – kas jääda Londonisse ja otsida midagi uut või võtta vastu pakkumine Los Angeleses, mis ainult mõnele meist anti.  Kerge see valik ei olnud, sest Ameerika, eriti läänerannik, on kaugel Eestist, perest, sõpradest, aga kerged valikud ei pruugi alati parimad valikud olla. Valiku siiski tegin ja siiani olen rahul. 

Nüüdseks olen Warner Brosis edasi liikunud Warner Bros Interactive Entertainmenti divisjoni, kus meie valdkonda kuuluvad videomängud. Mina pean seal finantsdirektori ametit.

Oled saavutanud omal alal väga kõrge positsiooni. Mida sa ise arvad, tänu millele sa sinna oled jõudnud?

Ma ei tea, kas ma nimetaks oma positsiooni kõrgeks, kõik on suhteline ja alati on võimalik kõrgemale pürgida. Mul on suhteliselt lai vastutusala, aga me organisatsioon on piisavalt vertikaalne, nii et palju on inimesi minust kõrgemal, kellele ma raporteerin ja kes lõppkokkuvõttes vastutavad. Ma arvan, et millegi saavutamiseks või kuhugi jõudmiseks peab olema avatud võimalustele, mis me teele tulevad. Alati ei pea kõigele „jah“ ütlema, kuid ma olen märganud, et kui pidevalt „ei“ öelda, siis pakkumised lõpevad. Olen endast alati maksimumi andnud – vahel ehk liiga palju –, aga ma leian, et kui midagi teha, siis teha seda korralikult, kvaliteetselt, täpselt ja kiiresti. Ei saa olla laisk ega lohakas, ja kui vead tulevad, siis tuleb nende eest vastutada. Tuleb huvituda ümberringi toimuvast. Suurtes firmades on sageli palju positsioone, mille vastutusala on äärmiselt kitsas. Samuti on neid kohti täitvate inimeste suhtumine tihtipeale limiteeriv, näiteks kuna minu kohustus on liikuda punktist D punkti E, siis mind ei huvita, mis juhtub enne või pärast mind. Ma ei arvagi, et kõik inimesed peaks või on võimelised laiemat pilti haarama ja sellest aru saama. Samuti tekiks kaos, kui kõik töötajad topivad oma nina asjadesse, mis neid ei puuduta või iga otsuse puhul liigselt oma arvamust esitavad. Kuid isiklikust seisukohast vaadates arvan, et edasi liikumiseks tuleb näidata üles initsiatiivi, tahtmist protsessidest laiemalt aru saada, esitada küsimusi ning ise uusi teadmisi omandada.

Äärmiselt tore on, kui inimesed on teoorias tugevad, aga veel toredam on see, kui seda osatakse praktikas realiseerida. Tuleb osata seoseid näha ning eristada olulist mitteolulisest. Minu kõige tänuväärsem kogemus, mis kõigele muule hea baasi andis, oli tegelikult minu esimene töökoht. Väikestes kollektiivides on vastutusala laiem ning samuti annab see suurepärase võimaluse kogeda, kuidas erinevad valdkonnad teineteisest sõltuvad ja paralleelselt toimima peavad. Sealt sain ka kaks head õppetundi, mida siiani hindan ja ka oma meeskonna puhul jälgin – kui midagi veel ei tea, siis ei saa loota sellele, et keegi pidevalt ja kaua su kätt hoiab. Peab ise hakkama saama ja oma arvamust tasub õiges olukorras vajalikul hetkel väljendada. Keegi ei pane halli hiirekest nurgas tähele. 

Milline on sinu kodu ja kellega seda jagad?

Londonis elades jagasin aastaid kortereid sõpradega, sest arvestades Londoni elukallidust, oli see rahalises mõttes äärmiselt praktiline ja seltskonna mõttes samuti lõbus. Kõik mu korterikaaslased Londonis olid ülimeeldivad inimesed, kes on tänaseni sõpradeks jäänud. Enne LAsse kolimist jõudsin siiski avastuseni, et soovin edaspidi omaette olla ja suudan seda endale ka lubada. Lõpuks oli tore teadmine, et vannitoast väljudes ei pea muretsema, kas käterätik on ümber. Ja minu jaoks on alati olnud oluline, et suudan ise ennast üleval pidada, ükskõik, mis peaks juhtuma. Mulle väga meeldib mu praeguse kodu asukoht, kuna olen lähedal nii Hollywoodile, Beverly Hillsile kui LA downtown’ile. Korterit otsides oligi mu eesmärgiks, et see oleks rannale piisavalt lähedal, et oleks võimalik kuhugi ka jala kõndida ning tööle minnes ei peaks kiirteid kasutama.  

Kuidas veedad vaba aega?

Veedan sõpradega aega, käime restoranides, kinos, rannas, niisama uusi LA kohti avastamas. LA on suur ja tegelikult üsna mitmekülgne linn, kui tahtmist on, siis on alati võimalik midagi uut ja huvitavat leida. Mulle meeldib reisida, nii Ameerikas kui ka väljaspool Ameerikat. Siin läänerannikul on palju kauneid rahvusparke ja loodusalasid; maastik on Californias vägagi varieeruv – nii rannad kui mäed on lühikese autosõidu kaugusel. Tore on sõpradega vahel lühemaid nädalalõpu-väljasõite teha, näiteks Põhja-Californiasse suusatama või sügise poole kõrbesse „suvitama“. Töö tõttu on mul samuti olnud võimalik päris palju maailmas ringi reisida, olen proovinud ühildada tööreisid turismindusega. Teen regulaarselt trenni, sest liikumine on minu jaoks alati oluline olnud. Kuna olen noorest saati pidevalt mingil moel tantsuga tegelenud, siis sisetrennidest meeldivad mulle balleti-/tantsupõhised trennid, praegu fännan xtend barre’i, mis ühildab pilatese ja balleti põhimõtted üheks sümbioosseks trenniks. Arvestades LA aastaringset suvist temperatuuri, on alati võimalik ka midagi väljas teha. Minule meeldib hike’ida, jooksmas käia, kajakiga sõita jne.  

Kes moodustavad sinu sõpruskonna?

Töö kaudu on mul äärmiselt toredad Austraalia, Prantsuse, Šveitsi, Rootsi jne päritolu sõbrad. Mõnega neist kolisime ühel ajal Londonist LAsse ja meie taustas on sarnasusi, mis on aidanud ühist keelt leida. Oleme erinevates riikides elanud, sarnasel moel karjääri ja tööga edasi liikunud.  

Teiselt poolt olen ma ülitänulik oma Eesti päritolu sõbrannade üle, kes mulle viimase paari aasta jooksul on väga oluliseks saanud. On mõnus, kui saab lobiseda igasuguste teemade üle, tehes seda eesti keeles ja inimestega, kes mõistavad sinu tausta, karakterit ja kultuuri.

Milliste huvitavate inimestega oled tänu oma tööle kokku puutunud? 

Ma ei hakka kedagi konkreetset nimetama, sest teistele ei tähenda need nimed midagi. Ütleks lihtsalt, et minu jaoks teeb inimesed huvitavaks see, millise teekonna nad on läbinud, et jõuda sinna, kuhu nad on jõudnud. Huvitav on olnud kogeda aastate jooksul erinevaid juhtimisstiile ning otsida ja leida inimestes omadusi, mis on minu arvates teinud kellestki hea juhi ning kellelt on olnud midagi õppida.

Kas puutud kokku ka filmikompanii staaridega?

Kuna minu valdkond on finants, siis staaridega kokkupuudet ei ole. See jääb rohkem marketingi ja PR-ga tegelevate inimeste valdkonda. Kokkupuudet on nii palju kui näeb kõikvõimalikke staare LA kohvikutes, tänavatel ja muidugi vahel ka Warner Brosi lot'il (linnak, kus asuvad stuudio kontorid ja hooned filmimise ning helindamise jaoks – toim).

Väljaspool USAd väiksemates harukontorites on minu meelest lihtsam saada sellised eeliseid nagu näiteks esilinastuste kutsed. Londonis olles käisin nii “Harry Potteri” kui “Hangoveri” esilinastustel. Siin LAs on see äärmiselt raske, sest siin on meil ju kõige rohkem inimesi ja põhimõtteliselt igaüks sooviks minna. Ütlen ausalt, et mind see väga ei huvita ka, sest selles ei ole mitte midagi erilist. Film on ikka sama! Tegelikult meeldib mulle rohkem see, et vahel saab VIP-looši pileteid spordiüritustele, kus mängivad LA Lakers, LA Clippers, LA Dodgers. 

Mida tähendab sinu jaoks puhkus?

Puhkus on minu jaoks eelkõige võimalus ennast tööst välja lülitada. Ameerikas on puhkepäevi tunduvalt vähem kui Euroopas ning inimeste suhtumine puhkusesse on ka teine. Kui Euroopas on normaalne puhata suvel kaks-kolm nädalat järjest, siis võin öelda, et mul on kolleege, kes ei kasuta isegi oma kümmet saadaolevat puhkepäeva aastas. 

Kuna Los Angelese ilm on aasta läbi hea, siis puudub otsene vajadus „suviseks“ puhkuseks. Igast nädalavahetusest võib tahtmise korral minipuhkuse teha. Samas, ehk on minus piisavalt eurooplast alles, aga ma pean vähemalt ühel korral aastas kaks nädalat järjest puhkama, et korralikult lõõgastuda ja ennast ümbritsevast kärast eemaldada.

Enamik selliseid puhkusi möödubki Eestis, sest lisaks sellele, et ma lihtsalt pean oma pere vähemalt kaks korda aastas nägema, on Eesti looduses midagi erilist ja rahustavat. Nii naljakas kui see ka ei ole, on äärmiselt mõnus suvilas muru niita ja peenraid rohida! Ja kui ilmaga ka veab, siis ei ole midagi paremat kui suvine Eesti. Isegi talved on toredad, kui lund on!

Milline näeb välja sinu päev? 

Arvan, et minu tööpäev on sarnane iga teise kontoriinimese päevaga. Püüan alustada vähemalt kolmel hommikul trenniga kell 6.30 ning tööle jõuan harilikult üheksaks. Tavaliselt on mul vähemalt kolm koosolekut või konverentsikõnet päevas, mille vahel kas juhendan oma tiimi või püüan enda kohustusi täita. Kuigi enamikul päevadel tean, mida ma tollel päeval tehtud tahan saada, tulevad sageli kiired nõuded ülevalt poolt, mis kõik plaanid segi ajab. Tööpäev lõpeb harilikult 7-8 paiku ja nädalavahetustel püüan kontorist eemale hoida. Sõltuvalt päevast või kui väsinud ma olen, lähen pärast tööd koju või siis õhtusöögile või veiniõhtule tuttavate või sõpradega.

Kuna ma kuulun ka meedias töötavate naiste organisatsiooni, siis vahel on pärast tööd kas juhtkonna koosolekud või organisatsiooniga seonduvad üritused.

Kui palju sa oled kursis Eestis toimuvaga? Kui saaksid Eesti elus midagi kohe muuta, siis mida teeksid?

Olen nii palju kursis, kui loen sotsiaalmeediast ning kuulen perelt ja sõpradelt. Kõik see on siiski suhteliselt subjektiivne info, kuna on mõjutatud isiklikest arvamustest, nii et arvan, et mu teadmised on pinnapealsed. Samuti ei tea ma, kui adekvaatselt peegeldab minu enda pere ja sõprade elu ja olukord seda, mis on riigis üldisemateks probleemideks.  Seetõttu ei tahaks kommenteerida teemat, mida Eestis muuta, kuna selleks et teada, milliseid muutusi soovitada, tuleks ise vastavas ühiskonnas elada ja kogeda, mis toimib hästi või halvasti.

Kas plaanid kunagi tagasi tulla? 

Seda küsimust esitan endale sageli ning samuti esitavad seda mulle sõbrad ning pere Eestis. Vahel käib see mõte tõsisemalt peast läbi, aga mingit konkreetset sammu ma ühes või teises suunas veel teinud ei ole. Ma ei lahkunud Eestist mitte põhjusel, et ma ei olnud sealse eluga rahul, vaid minu senised liikumised on olnud eesmärgiga midagi uut ja huvitavat kogeda. Ehk ütleks nii, et südames olen alati avatud võimalusele koju tagasi tulla. 

Tekst: Marget Haug

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2013