Intervjuu: Vilja Savisaar peab oma trumpideks kohusetundlikkust ja ausust

Vilja Savisaar (47) on Eesti üks edukamaid naispoliitikuid, kes karjääri teinud nii linnaosavanema ametis kui ka aastatepikkuse tööga Riigikogus. Lisaks on Vilja kanda Ida-Tallinna Keskhaigla nõukogu esimehe vastutav amet. Juunis 2009 valiti tegus naine Eestit esindama Euroopa Parlamenti, mis on avanud Vilja poliitilisele karjäärile uued uksed ning pole kahtlustki, et selle naise suuremad saavutused on alles ees. Vilja tunnistab, et tööpäevad on tihti väga pikad, mistõttu tuleb ärgata juba enne kella kuut ning päev lõppeb tihti alles 9 paiku. Vaatamata suurtele saavutustele tunnistab ta Buduaarile, et tema areng pole olnud karjääritegemisest. “Olen teinud lihtsalt oma igapäevast tööd,“ ütleb Vilja.

Kuidas algas sinu poliitiline karjäär ning kaua oled senise karjääri nimel tööd teinud?
Mõnes mõttes võib öelda, et minu poliitiline karjäär algas 1987.aastal, kui kirjutasin kirja Tallinna toonasele linnapeale Harrri Lumile, milles protesteerisin Muuga aedlinna kavandatud automotoringraja vastu. Töötasin tol ajal Tallinna südamekeskuses psühholoogina ja paljude minu patsientide suvemajad olid Muugal. Rajatav ringrada oleks aga jätnud sealsed kaevud veeta.
Edasine karjäär on paljuski käinud käsikäes Edgar Savisaare poliitikuteega. Kohtusime Edgariga, kui temal juba oli filosoofiakraad ja mina olin filosoofia aspirant. Eestis oli selleks ajaks intensiivistunud muinsuskaitseliikumine, Rahvarinnet rajasime juba koos. Minu karjääri mõistes kõige olulisema saavutuseni – Eesti taasiseseisvumiseni – oli jäänud siis kolm aastat ning ilma selle sündmuseta ei saaks me täna rääkida ei Eesti poliitikutest, ei erakondadest ega Eesti poliitikast.
Tegelikult on mul raske rääkida karjääri tegemisest, kuna ise leian, et olen lihtsalt teinud oma igapäevast tööd.

Kas poliitikuks olemine on eluaegne “amet“ või võtad seda kui üht etappi oma elus?
Kunagi ei saa öelda, et miski on igavene või jääv, sest elu pakub pidevalt erinevad valikud ning väljakutseid. Usun, et keegi ei ole valmis ütlema, et aasta pärast teen ma just selliseid või teistsuguseid otsuseid. Kõik olulised valikud tehakse lähtuvalt hetkeolukorrast, -vajadustest ja -soovidest. Ja iga vastuvõetud otsus on üks etapp eluteest.

Milline näeb välja sinu tavaline (töö)päev? Mis kellani see kestab?
Minu ametis pole väga tavalisi päevi ja kindlat tööaega. On ikka nii, et kui konkreetse ameti kohustused on lõppenud, algavad muud tegevused – poliitilised, heategevuslikud, esinduslikud jne. Samas tuleb päeva mahutada ka isiklikud vajadused ja majapidamiskohustused. Reeglina tõusen enne kuut ja lõpetan üheksa paiku õhtul, aga õnneks on ka lühemaid päevi. 

Mis tööst unistasid kooli ajal?
Kooli ajal unistasin tegelikult arsti ametikutsest ja arvan, et kui mina koolis käisin, oli võimatu või kohatu unistada poliitikukarjäärist. Muutuse tõi Eesti rahvuslik taassünd, ärkamisaeg. Sel ajal inimesed ei küsinud endalt, et kas üks või teine tegu on mulle kasulik või mitte ning ei otsustanud, et “nüüd ma hakkan poliitikuks“. Osaleti protsessides sisemise vajaduse pärast anda panus Eesti vabaduse taastamiseks ja olen igati õnnelik, et mul oli siin oma roll kanda.

Kas töö eest saadav tasu on piisav? Kas teeksid seda tööd, kui teeniksid seda tehes Eesti keskmist palka?
Ma ei ole kunagi ühelegi ametipostile asunud palga pärast. Küll olen tulusama ameti vahetanud märksa vähemtasustatava töö vastu, sest töö oli huvitavam. Olen alati rahul olnud sellega, mida konkreetne ametipost on võimaldanud ning pole kunagi rahale ülearu tähelepanu pööranud.

Millised sinu isikuomadused on aidanud sul edukat karjääri teha?
Mind on elus alati saatnud sisemine vajadus teha kõike kohusetundlikult ja ausalt ning seda olen ma ka alati kõigile teistele soovitanud. Kui midagi teha, siis ikka kogu hingest. Mulle on võõras suhtumine – mõisa köis, las lohiseb.

Millest oled pidanud loobuma eduka karjääri nimel?
Elu on tehtud valikute jada. Kui rääkida loobumistest, siis kõiki väljakutseid ei saa korraga vastu võtta.

Mis on sulle tähtsam kui töö? Mille nimel oleksid nõus kohe täna oma tööst ja karjäärist loobuma?
See on emotsionaalne küsimus ja emotsionaalne vastus oleks, et endale armsate inimeste pärast.

Millised on need ülesanded, mida sa poliitikutöö juures ei naudi?
Kindlasti ei meeldi mulle poliitika juures ülepaisutatud bürokraatia ja mõttetu paberimäärimine. Meeldivamaks pooleks oma töös pean rahvaga suhtlemist ja teadmist, et töötan Eesti riigi ja siinsete inimeste jaoks. Aga naudinguid otsin ennekõike väljaspool tööaega.

Kas majanduskriis on sinu elu keerulisemaks teinud? Mis on muutunud?
Mõtlemine ja toimetamine igapäevases elus on muutunud ratsionaalsemaks ning töö pingelisemaks, kuna tean, et tänastest poliitilistest otsustest sõltub Eesti riigi tulevik ja see, millal Eesti ja kogu Euroopa majanduskriisist väljub. Vastutus, mida tuleb nii riigikogu liikmetel, Euroopa Parlamendi saadikutel kui erakondade juhatustel kanda, on senisest oluliselt suurem.

Kui sul on palju tööd, siis mille arvelt leiad lisaaja? Perekond? Hobid? Uneaeg?
Kõik kohustused tuleb täita ja pingelisematel tööperioodidel hoian ennekõike aega kokku magamise, mitte perekonna arvelt. Hobidega saan rohkem tegeleda puhkuse ajal ja nädalavahetustel.

Kui peaksid välja tooma oma karjääri suurima saavutuse, siis mis see oleks?
Olen õnnelik ema – mu tütar sai täiskasvanuks ja alustas iseseisvat elu. Täpselt samamoodi saan olla õnnelik, et aitasin kaasa Eesti iseseisvumisele. Need kaks ongi kindlasti mu senise elu kõige suuremad saavutused.

Aga milline on olnud suurim ebaõnnestumine või parim õppetund?
Elus tuleb igast hetkest midagi õppida ja targemana edasi minna.

Kus näed end 20 aasta pärast? Kas politiikas? Mida täpsemalt tegemas? Või hoopis puhkamas ja elu nautimas?
Mu senine elu on olnud nii kiiresti muutuv ja kui ma mõtlen, kui palju on eelmise 20 aasta jooksul toimunud, siis ei julge ma küll ennustama hakata, kus ma aastal 2029 olla võiksin. Kui paljud meist üldse oskasid 20 aastat tagasi, 1989. aastal ette näha, et oleme peagi vaba riik ja astume järgmise 15 aasta jooksul nii Euroopa Liitu kui NATOsse. Täpselt samamoodi ei osanud mina toona ette näha, et asun 20 aasta pärast tööle Euroopa Parlamenti. Seega saan sellele küsimusele õigesti vastata alles 20 aasta pärast.

Kellega pead nõu, kui pead langetama suuri tööalaseid otsuseid?
See sõltub valdkonnast, milles otsus langetada tuleb. Erakonna asjades on mul ühed nõuandjad, Ida-Tallinna Keskhaiglat puudutavates küsimustes teised ja Euroopa Parlamendis kolmandad. Õnneks on mul palju tarku ja häid tuttavaid, kelle poole ma nõu küsimiseks alati pöörduda võin.

Millal viimati kellegi vallandasid ja mis põhjusel?
Mul on selles mõttes vist vedanud, et ma pole kunagi kedagi vallandama pidanud. Kui koostöö mõne inimesega ei laabu, olen alati kolleegidega maha istunud, asjad selgeks rääkinud ning leidnud ühiselt kõiki rahuldava lahenduse. Vallandamine on minu meelest ikkagi äärmuslik otsus, millele on võimalik leida peaaegu igas olukorras alternatiiv. Kõige lihtsam on pakkuda inimesele võimalust töötada talle sobivamal kohal. 

Kui sa mingil põhjusel ei saaks enam seda tööd teha, siis mis sinust saaks? Millega tahaksid tegeleda?
Sõltub sellest põhjusest, miks ma oma tööd jätkata ei saa. Usun, et leiaksin endale kindlasti tegevust nii tööalaselt kui muudes valdkondades.

Marge Rahu
Buduaar Shopping, sügis 2009