Maris Altma ja tema seiklused Indias!

Maris Altma on kena ja sõnakas neiu, kes sai tuntuks „Unistuste printsessi” saates osalemi-sega. Nüüd on neiu läinud Indiasse ja on seal vabatahtlikuna. Buduaar uurib, et millega siis täpsemalt tegu!

Räägi meile, millega on siis täpsemalt tegu, milles seisneb sinu vabatahtlikkus? Üle maailma tegutseb selline organisatsioon nagu AIESEC, kes saadab noori üliõpilasi praktikale välisriikidesse. Mina valisin selleks riigiks India. Tegelen siin uurimustööga, mis lõppeb külades ning erinevates koolides käies ja rääkides noortele HI viirusest ja AIDSist, sest India on väga häbelik rääkimaks sellistest teemadest. India on üks konservatiivsemaid riike, sest islamlasi elab siin riigis 13% ning see on ära rikkunud algse India kultuuri. Naised abielluvad süütuna ning vanemad valivad vastavalt kastisüsteemile abikaasad oma lastele. Kondoom kui säärane siin riigis ei eksisteeri, kes lähevad ostma seda (suhteliselt defitsiit), neid vaadatakse imelikult. Paljud mehed pöörduvad prostituutide poole ning kondoome ei kasutata ja HI viirus on kiire levima. Seega, kui Eestis soovitatakse kasutada kondoomi, on siin kaks reeglit enne kondoomi: abiellu süütuna ning ära peta oma abikaasat; kui petad, peta kummiga.                                                                                                                                                                           

Kauaks Indiasse plaanid jääda? Hetkel olen olnud Indias kaks nädalat ning pilet Eestisse on 3. septembriks. Meie töö lõppeb 20. augustil ning pärast seda läheme kambaga reisima. Plaanis on minna Kashmiri maakonda, mis on osaliselt okupeeritud Pakistani poolt. Minu erialale tuleb see kasuks - näha, mis seal toimub. Jutte on erinevaid, välismaalased räägivad, et seal on ohtlik, kohalikud aga, et Kashmir on ilus ning väärt koht, kuhu minna. 

Millised on peamised erinevused Eestiga? Ja kui palju erinevad Eesti inimesed India omadest? Absoluutselt kõik on erinev, pole mitte midagi sarnast. Toit on 10x vürtsikam ning mulle väga meeldib. Kui Eestis pirtsutan söögiga, siis siin söön kõike, sest valdav osa inimesi on taimetoitlased ning ma söön ainult lehma liha, kuid siin on lehm püha loom, teda ei sööda. Selle eest lähed vangi kuueks aastaks. India inimesed on murevabad, kui eestlased muretsevad homse ilma ning vene tankide sissetungi pärast, siis siin pole mingeid muresid. Alati lubatakse - homme ja homme-, kui keegi siin ütleb, et kümme minutit, siis sellest saab kaks päeva. Alguses oli see närvesööv, sest olen eestlane ja täpsus on meie tunnuslause, siis nüüd pole enam probleemi. Mulle väga meeldib isegi selline murevaba elu. Värskendav! Indias on ka kastisüsteem, kus saavad inimesed abielluda ainult samast kastist oleva isikuga. Liiklus on hullumeelne, esimesed päevad ma nutsin, kui nad kihutasid, sest ühel hetkel sõitis buss ainult kahel rattal, teisel hetkel maks ja kops vahetasid koha. Kindlasti tuleb kõvasti kinni hoida, sest muidu lendad teise ritta. 

Bussid sõidavad muretult vastassuunas ning viimasel sekundil keeravad ära, kihutatakse üle saja ning maanteeolud on sama hullud kui Venemaal. Kuid ometigi liiklusõnnetusi ei juhtu, kuigi inimesed ostavad endale load 50 dollariga, siin ei tee keegi lube. Seega paneb imestama eestlaste sõidustiil. Tundub, et asi on selles, et me muretseme ja närvitseme, selle tõttu on meil ka palju õnnetusi.                                                                                                                                                          

Milline on siiani su põnevaim seiklus seal? Kõige põnevam hetk oli see, kui sõitsime Himaalaja mägedesse ühe kohaliku maakodusse ning sinna jõudes läksime matkama. Me kõndisime kõrvuti vesimadudega, võitlesime elu eest üle kärestiku, kivid olid nii suured, et kui libised, oled läinud ka. Paar kilomeetrit eemal oli kosk. Üks mees aitas meid üle, muidu ma ise ei oleks suutnud üle minna, sest hoovus oli niivõrd tugev, et jalad tudisesid. Sain hammustada putukalt, mis oli nõnda mürgine, et verevalumid jala peal püsisid terve nädala. Pärast, kui tagasi maamajja läksime, öeldi, et ärge välja minge, sest tiigirid on ümbruses. Igal majapidamisel on olemas püss, sest tiigrid käivad loomi murdmas. Mina muidugi olin ärevil, kuid teised kartsid. Öösel läksime ühe naabri maja juurde, sest õide puhkes haruldane lill, mis õitseb iga nelja aasta tagant ja ainult öösel. Rahvas juubeldas ning meie juubeldasime koos nendega. Me olime esimesed valged inimesed, kes käisid seal külas, seega kõik vaatasid meid kui ilmaimet. Ka ahve oli hulgi, kes röövisid kaameraid, raha ning sööki. Kuid olen kindel, et iga nädal toob kaasa uue ja põnevama seikluse.                                                                                                                                     

Missugustel inimestel soovitaksid reisida Indiasse? Kindlasti mitte inimestel, kes ei suuda ilma mugavusteta elada, sest siin on pesemine tõeline luksus. Alguses, kui saabusin, polnud mul võimalus pesta end 4-5 päeva, seega haisesin nagu tõhk, kuid paljudel pole seda luksust, et pesta end kodus dušši all, seetõttu pesevad end lompides, mis tekivad vihmaga, mõned pesevad end veekogudes. Seega inimestel, kes väärtustavad luksust rohkem kui tarkust, pole mõtet siia tulla. Ma saan hakkama, mul pole probleemi olla pesemata ning magada ühekohalises voodis kolme inimesega. Autos pidime istuma kümnekesi kuuekohalises. Siin mahutatakse ka rolleri peale neli inimest. Kindlasti peab arvestama, et toit on väga vürtsikas ning Punjabi maakond, kus ma viibin, on üsna konservatiivne, selletõttu tuleb end kinni katta. Kuid inimesed, kes tahavad näha maailma ning ei pelga näha vaesust kõige võikamal moel, on alati teretulnud siia. Ma võib-olla isegi mõtlen siia kolimisest, sest siin elu on murevaba ning ilus. Kindlasti, kui Eestisse tagasi tulen, olen ma hoopis keegi teine, mitte see, kellena ma läksin Indiasse. India on filosoofia, tarkuse ja vabaduse maa.

Marise sõnum eestlastele! India on tõesti mu südamesse roninud ning leidsin spirituaalse lähenemise elule. Me Eestis elame nagu kuningad, kuid ometi vingume rohkem kui nälgiv kodutu Indias. Me vingume materiaalsuse üle, kuid ometigi saame me hakkama, nemad aga siin ei saa hakkama, kuid ikkagi on nad õnnelikud. Inimesi sureb meeletult siin, peamiselt nälga. Üks surnud mees vedeles tänaval ning politsei togis teda toikaga. Inimesed söövad lehma sõnnikut, mis töödeldakse ümber söögiks, ning isegi lehma sõnnikust saab kütust.

Eestlased, ärge vinguge, sest paar miljonit inimest elab Indias tänavatel ning tuhandeid sureb nälga. Ärge muretsege homse pärast, ärge kahetsege eilset, vaid nautige tänast, sest täna me ELAME!

Annett Grossfeldt