Rubriik: Emad, isad, lapsed! Vastab: Tuuliki Kasonen-Lins

"Brasiilias ei sünni laps vaid emale vaid kogu perele ja maailmale. Eestis pean tegema mitmetasandilise logistikaplaani kui tahan mehega
teatrisse ja pärast sööma minna, et kus-kes-millal lapsi hoiab. Ja see
tundub alati teene palumisena." räägib Tuuliki erinevustest kahe kauge maa vahel.

Elu Brasiilia ja Eesti vahel jagav
Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni magistrant, ajakirjanik, capoeirista ning kahe lapse ema Tuuliki Kasonen-Lins on abielus brasiillasega. "Brasiilias ei sünni laps vaid emale vaid kogu perele ja maailmale. Eestis pean tegema mitmetasandilise logistikaplaani kui tahan mehega
teatrisse ja pärast sööma minna, et kus-kes-millal lapsi hoiab. Ja see
tundub alati teene palumisena." räägib Tuuliki erinevustest kahe kauge maa vahel.
 
 
 
Nimi: Tuuliki Kasonen-Lins

Vanus:
31

Perekonnaseis:
abielus

Lapsed:
Rochelle 1a5k, Rahel 2a10k


1. Kui vanalt Sa sünnitasid, millal on õige aeg sünnitada ja millal on naine lapse saamiseks valmis?

Sünnitasin esimese lapse 28-aastaselt ja see oli minu jaoks täpselt õige aeg. Tundsin, et ei taha enam oodata, kuid samas veel aasta-paar varem ei tahtnud ma laste saamisest midagi teada. Ärateadmine, et nüüd on õige inimene ja õige aeg tuli väga äkki ja loomulikult. Lapse saamise aeg on kindlasti iga naise jaoks erinev. Minu jaoks on naine valmis kui ta ei mõtle enam 100protsenti ajast enda peale. Mõtteavaldused stiilis a la ”tahan küll imetada, kuid teen seda vaid mõne kuu, et oma rindasid säästa” ei näita küll emaks saamise küpsust.


2. Kas mees peaks või ei peaks sünnituse juures viibima?

Jälle väga individuaalne asi, siin ei ole õiget ega valet vastust. Ühiskond ei peaks sellistes küsimustes kui sünnitus ja rinnaga imetamine hetkel moes olevat stamparvamust peale suruma.


3. Kuidas muudad enda ja laste elu põnevamaks?

Üritan igas päevas midagi uut teha, nii enda kui laste jaoks. Kui alati midagi suuremat teha ei õnnestu, siis teeme midagi igapäevast kodus teisiti, näiteks laua taga söömise asemel teeme rõdul piknikku.


4. Millal lastega esimest korda pikema reisi ette võtsid? Mida soovitad lastega reisimisel silmas pidada?

Esimest korda siis, kui Rahel oli 7-kuune ja see reis oli 17-tunnine lennureis mitmete vahemaandumistega Brasiiliasse. Kohale jõudes olime abikaasaga mõlemad üsna läbi, kuid meie tütar säras ja naljatas tollimeestega. Mul hakkas häbi, et väsinud olin.

Teisel korral Brasiiliasse sõites olime juba neljakesi ja peale esimest veerandtundi õhus vaatasime mehega üksteisele otsa ja küsisime kas me maha saaksime minna. Tundus võimatu 2,5 ja veidi alla aastasega 13 tundi lennuki kitsastes toolides paigal olla. Ei tea siianigi kuidas me vastu pidasime. Kui mu pere teisel pool maakera poleks ei paneks ma oma lapsi iial sellist piina läbi elama.
Kuigi ma ise olen suhteliselt spontaanne ja paindlik reisija, siis lastega planeerin ja broneerin iga asja ette ära, nii on ebameeldivaid üllatusi vähem. Laste sellised põhivajadused kui söök, jook ja uni peavad saama rahuldatud siis kui nad seda vajavad ja ilma igasuguse planeerimiseta on reisil olles nendes küsimustes kerge ummikusse joosta.


5. Millised mängud, mängutoad, mänguasjad, multifilmid jne on Sinu lastele kõige rohkem meeldinud?

Pole vahet, kõik meeldivad. Eriti kõik mängud, mida nendega koos mängime. Multifilmidele eelistatakse meil tantsu-ja lauluvideosid, nii laste kui täiskasvanute omasid.


6. Kust ostad lasteriided? Milliseid poode ja brände eelistad?

Eelistan osta Brasiilias Riachuelo ja C&A poodidest. Siin meeldivad Lindexis müüdavad lasteriided.


7. Kas ja kui palju Sind on laste kasvatamisel aidanud ema/isa, mees, vend/õde, lapsehoidja, sõbrannad,…?

Siinkohal lähevad asjad riigiti väga lahku. Brasiilias ei sünni laps vaid emale vaid kogu perele ja maailmale. Seal olles pole mul mingit probleemi kinno minna või lihtsalt võrkkiiges puhata, alati on täiskasvanuid mängukaaslasi mu lastele käepärast. Hakkama saavad ka mehed ja lausa suurepäraselt. Eestis on suures pedofiiliahirmus mehed lastest ära võõrutatud. Vahel lausa kardan oma nupsu mõne siinse meessugulase sülle torgates, et tõstab kõrvadest üles, sest ei oska last süles hoida.

 
Eestis pean tegema mitmetasandilise logistikaplaani kui tahan mehega teatrisse ja pärast sööma minna, et kus-kes-millal lapsi hoiab. Ja see tundub alati teene palumisena. Mu ema, vanaema ja mõned sõbrannad on siiski alati aidanud kui on saanud. Muudel juhtudel toetun tasuliste lapsehoidjate teenustele.


8. Kui palju jääb laste kõrvalt aega endale? Mida armastad vabal ajal teha?

Kui vaba aja all mõelda aega, mil ma ei tegele lastega, ei majanda kodu, ei õpi või ei tööta, siis seda praktiliselt polegi. Aga mulle meeldib looduses olla, capoeirat mängida, sõbrannadega segamatult restoranis või kohvikus lobiseda. Unistan ka vabast ajast, mil saaksin olla mitte midagi tegemata ja planeerimata.


9. Kas vahel on tekkinud tunne, et siin asutuses, poes, reisil, spa-s, jne pole küll laste peale mõeldud? Mis esimesena meenub? Mida ja kus võiks (lausa peaks) muutma?

Üldiselt valin oma käimised lastega ikka nendesse kohtadesse kus on mõeldud laste peale. Arvan, et meil on asjad siiski enam vähem hästi. Ärimehed on hakanud aru saama, et emapalgaga kodus olevad nõudlikud mammad on väga suur potensiaal igaühe klientuuris. Aga poodides peaks rasedatele (ja vanuritele) ja väikeste sülelastega peredele olema omad kassad või eelisjärjekorrad ning pingid, kuhu saaks istuda kui ikka imetada on vaja või rasedal silme eest mustaks võtab. Parklates on küll invaliidikohad, kuid peaks olema ka rasedatele ja väikelaste vanematele.


10. Mis on emaksolemise kõige suuremad mured või hirmud ning kõige suuremad rõõmud?

Kõige rohkem hirmutab teadmine, et lapsepõlvest sõltub laste edasine tulevik. Kardan, et keeran midagi vussi. Pea iga kasvatusküsimuse juures püüan mõelda mida see otsus tähendab lapse jaoks näiteks 20 aasta pärast. Kuid kõike ei saa ju ette teada ega aimata ning see teadmatus kas ma ikka teen õigesti ajab hirmu nahka.

 
Kõige suuremad rõõmud on igapäevased väikesed uued asjad, millega mu tütred mind üllatavad. Ning kui näen, et vanemate vaheline armastus on lastele nakkav – me tütred hoolivad üksteisest väga.
 
/Küsitles: Helena-Reet Ennet/