Tanel Veenre – ehtekunstnik, kes jutustab muinaslugu

Tanel Veenre on kunstnik selle sõna kõige imelisemas tähenduses, tema looming kõnetab, puudutab ja paneb seda ihalema. Kunstniku enda sõnul elavad tema ehted justkui muinasjutus, milles igaüks kannab edasi oma rolli ja lugu. 

Tanel Veenre on kunstnik selle sõna kõige imelisemas tähenduses, tema looming kõnetab, puudutab ja paneb seda ihalema. Kunstniku enda sõnul elavad tema ehted justkui muinasjutus, milles igaüks kannab edasi oma rolli ja lugu. 

Tanel Veenre loodud ilu hinnatakse üle maailma. Tema loomingut võib näha mitmes mainekas galeriis. Tanel ise peab olulisemateks Rootsis asuvat Platinat ja USAs asuvat Ornamentumit. Samades maailmalinnades elavad ka Taneli ehete suurimad kollektsionäärid. „Kunstniku loodud ehe, mis on ainuke maailmas, on väärt investeering.“ Lisaks ehtekunstile tegeleb Tanel ka fotograafiaga ja moedisainiga ning on õppejõud Eesti Kunstiakadeemias.

Seda, et Tanel on omal alal edukas, tõestavad ka mitmed mainekad preemiad, nagu 2010. aastal saadud Kristjan Raua nimeline kunstipreemia ning 2012. aasta tunnustus noore kultuuritegelase preemia näol. Ka paar kuud tagasi Tallinnas maandunud suurejooneline moenäitus „Kaamos“ oli Taneli kureerida. Kaante vahele saadud samanimeline moepiibel jätkab oma elu ka pärast näituse sulgemist. Peale näitusel osalenud disainerite loomingu on raamatus veel enam kui 60 ehte- ja aksessuaaridisaineri loodu. Loetelu tegusa mehe tublidest tegemisest võiks veel pikalt jätkata…

Kuidas sa ehtekunstini jõudsid, varsemalt tegelesid ju hoopis moekunstiga?

See, et mul pole kunstist pääsu, oli selge alates varasest lapsepõlvest. Kätega mõtlemine – olgu selleks siis joonistamine või nukkude kaunistamine – oli tihti söömisestki olulisem. Ehtekunst valikuna oli saatuslikult juhuslik, sest äsja keskkooli lõpetanud inimese peas mäsleb ju korralik kaos. Mood ei olnudki nii teema, pigem graafika või maal. Aga ikkagi see tunne, et ma tahan oma sõrmedega millegi kallal nokitseda, meelitas ehte suunas.

Kas sa oled ka seda eriala (ehtedisaini) õppinud? 

Veetsin rekordilised kümme aastat Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas, kust sain tohutult hea hariduse. Eelkõige õpetati meid maailma mõtestama, olema väärikad kõige kiuste. Ja avati palju uksi suurde maailma. Aasta olin vahetuses ka Amsterdamis Rietveldi akadeemias.

Kust leiad inspiratsiooni ?

Mind innustavad eelkõige materjalid. Tükk puitu või erilises lihvis kivi sosistab ise ette, kuidas edasi minna. Kuid kindlasti olen mõjutatud ka keskaegsete aristokraatide portreedest, David Lynchi filmide müstikast, Pärdi muusika puhtusest, Tilda Swintoni kummastavast ilust ja paljust muust ümbritsevast. Ma olen nagu käsn, imen kõike köitvat endasse, et seda siis loomingusse pigistada.

Milline näeb välja ühe ehte valmimise protsess?

Igal ehtel on oma lugu … Üldjoontes on mul kaks väga erinevat suunda – galeriide kaudu vahendatav ideekeskne ehe ning disainehete seeriad, mida müün Embassy of Fashion butiigis (Tatari 6) ja oma veebipoes (www.tvjewellery.ee). Need on täiesti eri lähenemised – kui esimene on eelkõige eneseväljendus, siis disainseeriaid sünnivad kindla teadmisega, et need peavad kaunistama kandjat. 

Milliseid materjale sa kasutad ja milline on nendest materjalidest sinu enda lemmik? Millist materjali on kõige raskem saada/leida?

Ma armastan kive ja puitu. Kivides on midagi igavikulist – teadmine, et nad on siin olnud miljoneid aastaid ja tõenäoliselt on siin teist sama palju, kui ka mind ennast ei ole, teeb kivid ikka väga võimsalt laetuks. Puidu puhul on oluline selle soojus, side loodusega on tajutav. Kuid minu materjalide valik on ju peaaegu piiramatu – kullast mardikateni, rubiinidest ükssarviku sõrgadeni. Materjalide maardlaks on kogu maailm – olen ostnud merihobusid Singapuri turult, ametüste Türgist, ürgkala hambaid Mehhikost ja puutükke leidnud Muhu rannalt. Kivid tulevad peamiselt Saksamaalt ja Indiast.

Mis on sinu meelest olnud sinu kõige suurem saavutus? Kuhu tahaksid oma tööga jõuda? Vogue’is oled nüüd juba olnud…

Disainehete puhul on ikka mega näha, kui palju neid kantakse, tean paljusid, kes loobuvad ehetest vaid uneajaks. Ning aeg-ajalt on superpõnev jälgida, kuidas ehted hakkavad oma elu elama ja netiavarustes ringlema – kasvõi Pinterest annab sadu vasteid. Vogue’ist palju olulisem on see, et mind esindavad ehtemaailma tippgaleriid USAs, Hollandis, Rootsis, Türgis ja Belgias. Kuid tegelikult tahaks ma innustada noori ehtetudengeid, et nad jõuaks kaugele, muudaks oma loominguga maailma paremaks.

Vogue iseloomustas sinu ehteid sõnadega „julge vorm“ ja „elavad värvid“. Kuidas sina ise oma ehteid iseloomustaksid?

Minu jaoks on endiselt oluline selline vanamoodne termin nagu ILU. Kuid see ilu peaks olema üllatav, sügav, eriline.

Sel hooajal üllatasid meid veel ühe tänuväärse ja mastaapse projektiga. Nimelt panid Eesti moedisaini kaante vahele ja korraldasid suursuguse näituse. Kust tuli idee „Kaamose“ jaoks?

See oli jah paras hullus. Kui mu kõrval poleks olnud projektijuht Janne Kloorenit, siis oleks ma vist küll püssi nurka visanud … Aga oluline, et saime sellega lõpuks uhkelt hakkama – näitus purustas disainimuuseumi viimaste aastate publikurekordid ja „Kaamose“ raamat on leidnud palju õnnelikke omanikke. Kui kellelgi vähegi huvi Eesti moe ja aksessuaari disaini vastu, siis see raamat on kohustuslik!

Lisaks sellele, et tegeled moe- ja ehtekunstiga, oled sa ka andekas moefotograaf, ajakirjanik ning EKA professor. Kuidas sa oma vaimu eest hoolt kannad? Kuidas sa puhkad?

Ma arvan, et hea töö tegelikult ka laeb inimest – ma tunnen pärast iga pildistamist, vestlust tudengitega või päeva ateljees, kuidas mul on enam energiat, tahtmist, uudishimu. Maailm ja inimesed on ju nii tohutult huvitavad, oma tööga ma selle uurimisega salaja ju tegelengi.

Kuna ma armastan oma tööd, siis ei ole mul probleem teha 16-tunniseid tööpäevi ja nii aastaid järjest. Tööalast reisimist on ka õnneks piisavalt, see raputab vahepeal värskendavalt. Kasvõi seda intervjuudki kirjutan ma hotelli voodist Dublinis.

Mida arvad eesti ehtedisainist, kas meil on andekaid noori ehetekunstnikke?

Jah, EKA tudengid üllatavad mind pidevalt superideede, oma piiritu ja puhta loovusega. Kuid pigem jääb neil vajaka ambitsioonist ja strateegilisest mõtlemisest. 21. sajandi kunstnik peab paratamatult mõtlema ka parema ajupoolkeraga.

Mis on sinu enda lemmikehe, nii see, mille oled ise disaininud, kui enda aksessuaar?

Ma olen disaininud „Öölaste“ ja „Paradiisiviljade“ kollektsiooni nii, et kannaks neid kõiki ka ise, kui oleks naine. Kooli lõpukollektsioonist on mul jäänud endale alles vaid üks ehe – „Printsess“. Ma arvan, et jätangi selle töö endale. Ise kannan eriti erilistel hetkedel oma sõprade tehtud rinnanõelu. Ja igapäevaselt on mul paar lihtsat (kuid tähendusega) hõbesõrmust ja kuskilt tänavakunstnike käest ostetud nahast käevõru.

Mis on sinu arvates mehe parim aksessuaar?

Ma pean lugu rafineeritud stiilist (à la Tom Ford või James Bond), liialdusi elus ma väga ei hinda. Aga mingi eriline detail – olgu selleks siis rauast sõrmus või eebenipuust mansetinööbid – võib teha inimesest isiksuse. 

Millised on sinu unistused ja soovid uueks aastaks?

Ma soovin armastada ja olla armastatud, üllatada ja olla üllatatud. 

 

 

Tekst: Gaida Talu

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2013