Villu Parvet: mida täpselt teha armastatu tagasisaamiseks

Päris palju ja põhjalikult on mulle esitatud küsimusi selle kohta, mida täpselt teha, et oma armastatu tagasi saada. On ilmselge, et sääraseid olukordi tekib pidevalt ning küsimusi esitama ajendabki sääraste olukordadega kaasnev ebameeldivus ning raskesti talutav sisemine hingevalu. Järgnevalt püüangi välja tuua selle, mis on mitmete inimeste puhul siiani aidanud.

Üksinda jäämine toob kaasa varasemast hoopis teistsuguse psühholoogilise seisundi, isegi siis, kui inimesed on suhtega harjunud ning ei pea oma kaaslast eluliselt oluliseks. Kui kaaslane lahkub, siis saavad kannatada nii olulisuse-, turvalisuse- kui ka lähedusevajaduse rahuldamise mehhanismid. Teisisõnu tunneb inimene üksijäämise tagajärjel sageli kõrgendatud ärevust, hirmu, abitust, üksildust ning võib hakata pidama ennast väheoluliseks ja alaväärseks. Tegemist ei ole millegi ebanormaalsega, üksi jäetud inimese aktiivses teadvuses on lihtsalt väga palju mõtteid, mida ta ei suuda koheselt lahendada ning mis toovad kaasa nimetatud tundeid ning nendega seonduvaid seisundeid.

Levinud on ka see, et väga paljud nimetatud vajaduste rahuldamise vormid seostatakse oma peas just ära läinud inimesega, ehk teisisõnu muudetakse enese normaalse seisundi taastamine sõltuvaks teisest inimesest. Seetõttu ongi esmaoluline mitte muutuda täiesti meeleheitlikuks ning rahulikult järele mõeldes tuvastada, mis on teised võimalused oma vajaduste rahuldamiseks. Tasub uurida võimalusi, mis ei kätke endas niivõrd suurel määral inimest, kes ühe suhte osapoole juurest mingil põhjusel lahkus. Näiteks saavad turvalisusevajadust aidata taastada töö või treening, lähedusevajadust aktiivsem suhtlemine head soovivate lähedastega, olulisusevajadust millegi loomine, mis toob kaasa tunnustuse avalikult või inimese jaoks mõjusate isikute poolt.

Esmapilgul uskumatult sageli ei olda tegelikult mitte niivõrd sõltuvad teisest inimesest, kuivõrd ollakse võimetud nimetatud vajaduste rahuldamiseks alternatiive leidma, ehk kardetakse lihtsalt üksijäämist. Kui inimene on sellise olukorra läbi teinud, esialgsest šokist üle saanud ning suudab rahulikumalt enese sisse vaadata, hakkab selginema ka see, kas ja kui palju teist inimest tegelikult armastatakse. Sisuliselt tasubki esmalt võimalikult täpselt selgeks mõelda, kas teist inimest ka tegelikult hingest ning tingimusteta armastatakse ja vajatakse. Tõsise ja sügava armastuse vastu on väga raske saada ning sellise tunde olemasolu korral jäävad reeglina väga paljud suhtemängud ning -kava-lused tagaplaanile.

Kui üksi jäänud isik mõistab, et teine inimene oli vaid mugavam, lihtsam või meeldivam viis oma sisemiste vajaduste rahuldamiseks ning puudub sügavam tingimusteta armastus, on lahkunud inimesega edasisuhtlemise vormid ja taktikad teisejärgulised, kuna puudub niikuinii perspektiiv usaldusel põhineva ning pikaajaliselt kestva hooliva lähisuhte loomiseks. Kui aga ilmneb, et ka peale korduvaid rahulikke järelemõtlemisi olukorra üle ollakse absoluutselt ja kogu hingest valmis pühendumiseks, siis tasub tegutseda. 

Lahkunud inimesega mitte suhtlemine, et viimane sooviks ise ühendust võtta, on nüanss, mis ei muuda suurt pilti. Oluline on leida võimalus kohtumiseks, et suhtlemiskanal avada ning oma tunded ja mõtted teisele inimesele ilma mängudeta edasi öelda. Sõnumil on väärtus ainult siis, kui see kohale jõuab. Isekeskis mõeldes, kui palju ollakse valmis teise inimese jaoks tegema, muutuma või kuidas ta on kõige olulisem kogu maailmas, ei ole teisele inimesele tajutav, kui tundepiinade käes vaevleja ei suuda seda arusaadavaks teha. Kindlasti ei toimi sel juhul pelgalt mõni kaval trikk, mis põhineb sisuliselt valetamisel või oma tegelike mõtete ja tunnete varjamisel.

Siinkohal ei olegi vahet, kuidas täpselt leitakse võimalus teise inimesega kohtumiseks, sest inimesed on kasutanud väga erinevaid viise. Oluline on aga ikkagi see, et inimesega luuakse kontakt otse, klassikaliselt kohtumise läbi, mitte tänapäeval populaarseid sidevahendeid kasutades. Mitte ükski kiri, sõnum, videokõne, kolmandate inimeste kaudu sõnumite edastamine või muu säärane ei asenda siirast silmast-silma kohtumist võimalikult rahulikus keskkonnas. See tähendab, et ühel viisil või teisel tuleb paluda lahkunud inimeselt siiralt võimalust saada kas või pool tundi tema elust, et ausalt ja vahetult oma mõtetest ning tunnetest rääkida. Ka tema jaoks on see suuremas plaanis tegelikult väga suur aja kokkuhoid. Reeglina toimib ka taolise kohtumise saamiseks paremini see, kui oma kavatsus siiralt ning mänguliste varjunditeta välja öelda.

Kohtumisel ei ole samuti vaja väga palju mõelda, sest oma tegelikest tunnetest ja mõtetest rääkimine ei vaja meeletut ettevalmistust. Samuti ei tasu karta oma tundeid välja näidata, on väga vähe olukordi, kus sõnumi adressaat ei avaneks ise, kogedes täielikku avatust ja vahetust. On mitmeid juhtusid, kus sellise vestluse läbi teinud isikud, kes on varem püüdnud kasutada oma kallima tagasivõitmiseks väga erinevaid strateegiaid alates kingituste tegemisest kuni ähvardusteni, on siiralt üllatunud. Nad on öelnud, et kõige kavalamaks ja mõjusamaks viisiks on täielikult aus olemine. Reeglina aitab palju ka see, kui tõesti end lõpuni avatakse, räägitakse oma peas olevatest piinavatest ja segadust tekitavatest mõtetest, sellest, mida teise inimese vastu tuntakse, mis temast mõeldakse jne. Paljudel on kasu olnud ka sellest, kui ärgitatakse teine inimene küsimusi küsima, millele otsekoheselt ja kohati teise jaoks jahmatavalt täiesti ausalt vastatakse. Sel juhul on tõenäosus, et lahkunud inimene külmaks jääb, väga väike. 

Säärase vestluse kasu on mõlema osapoole jaoks tavaliselt märkimisväärne ning tohutult aega kokku hoidev. Kui ära läinud inimeses on siiski tunded, võib kokku leppida kas või nädala pikkuses perioodis, et koos aru saada, milliseks võiks tulevikusuhe kujuneda. Tihti on palju kasulikum alustada valgelt lehelt või pigem isegi uue raamatu kirjutamisest, kui püüda säärasel „prooviperioodil“ toime tulla taustal oleva teineteise süüdistamise ning mineviku lahkamisega seotud mõtetega. Kui armastatut tagasi saada sooviv inimene on sellise viimase võimaluse kätte võidelnud, on tõenäosus sama isikuga uutel alustel suhte alustamiseks päris suur. Seda muidugi juhul, kui tunded on ehedad ning neid suudetakse seekord teisele arusaadavalt välja näidata. Samuti tunneb kannataja ennast ka siis palju paremini, kui on saanud võimaluse oma tunded siiralt välja valada.

Mis on selle jutu mõte? Enne meeleheitlikke samme ja tõmblemist tasub rahulikult selgeks teha, kas teist inimest ka tegelikult siiralt ning tingimusteta armastatakse. Kui see on nii, tuleb jõuda kohtumiseni, et oma mõtted ja tunded vahetult ja mängudeta avaldada. Kui see on tehtud, tunneb üksijäänud inimene ennast igal juhul paremini, piinleb vähem ning väga sageli õnnestub saada ka võimalus veelkord proovimiseks. Edasine – nagu ka palju muud – on aga valdavalt inimese enda kätes.

Villu