KES RAHA TOOB KOJU, see rohkem midagi tegema ei pea?
pilt. Shutterstock

Mul on üks küsimus: kui palju peab üks naine kodutöid tegema? Ja kas mees ei pea midagi tegema, sest nii on Eestis kombeks? Ja kas mina pean tegema seetõttu kõik kodutööd, et mehe palk on suurem? Kas see on siis karistus või hoopis preemia mulle, et ma ei pea suurema palga eest vastutama, rabelema ja riske võtma, aga saan rohkem nõusid pesta?

Mul on viimasel ajal jäänud mulje, et väga paljud Eesti mehed leiavad, et kui nad hästi raha teenivad, siis on nende roll perekonnas täidetud. Enamgi veel, korralik palk tagab ka "ise tean, mida vaba ajaga teen" suhtumise. Kui sul enne edukaks saamist on normaalne mees, siis niipea kui raha tekib, muutub ta mühakaks. Kui raha on, visatakse nuts naisele ja kästakse kõik muu korras hoida: pesu pesta, pesu triikida, süüa teha, koristada, laste eest hoolitseda, nendega õppida ja neile muinasjuttu lugeda, reisid broneerida ja tema emale uus mööbel tellida. Ja ise saab siis sõprade aega veeta, sest mehe ülesanne on ju pere ees täidetud ja mees peab nüüd lõõgastuma, et esmaspäeval jälle raha kokku kraapima minna. Tundub, et mees teeb ühteaegu karjääri nii tööl kui kodus, sest ka kodus on kõik muutunud tema alluvateks ja käsutäitjateks. 

Ma olen nii pettunud elus, mida meile on toonud olukord, kus mehe äriasjad hakkasid ülesmäge minema. Ja veel rohkem olen ma pettunud iseendas, kes aastaid tagasi ütles talle: "Kallis, ma usun sinusse, sa teed meid edukaks! Sina keskendu tööle ja ma püüan kodus kõik korras hoida!".  Nüüd oleme olukorras, kus mehe unistus justkui täitus, aga minu oma kukkus kildudeks. Ma leian, et kui sul on rahaga hästi, siis selle asemel, et end perest ja kodust vabaks osta, võiks hoopis palgata koduabilised ja väärtustada oma perekonda, nendega rohkem aega veeta. Mina ei ole koduperenaine, käin ka tööl ja kogu koduse poolega pean hakkama saama enne ja pärast tööd. Kui ma ütlen mehele, et mul pole aega, siis ta ütleb, et ma peaksin oma töid paremini organiseerima. Kui ma ütlen talle, et äkki ta saab täna lapse lasteaiast võtta, siis ta ütleb, et tema tunnihind on selleks liiga kallis, et kuskil ummikus istuda. Kui ma ütlen, et ka minul on töö, siis ta naerab selle peale.... ütleb, et tulgu ma ära töölt, sest see raha on mõttetu, mida ma sealt saan. Et siis saaksin ma veel enam kodu ja lastega tegeleda? Aga ma ei taha sellist elu. Ma tahan käia tööl ja ennast teostada, kuuluda kuhugi perekonda,  sest kodus ei olegi meie perekond nagu perekond, vaid pigem sponsorluspakett. Ma tahan teha oma mõttetut tööd, areneda kasvada, olle vajalik ja kasulik. Veel paar aastat tagasi ei olnud see töö sugugi nii mõttetu, sest ka minu 1000 eurot oli väga oluline panus meie perekonna eelarvesse. Nüüd äkki on see mõttetu ja ka minu sõbrannad on mõttetud.

Jah, ma võiksin teha ka mõnda teist tööd, mis rahaliselt rohkem sisse tooks, aga eduka mehe naine võiks ju lubada endale tööd, mis on ühiskonnale oluline ja rahuldust pakkuv. Üldse, enamus asju, mida ma teen, tundub talle viimasel ajal mõttetu. Huvitav, et kodukoristamine ja lastevedu on tema meelest mulle kui magistrikraadiga naisele mõttekas töö!?  Vahel mul on tunne, et ju mu mees on jõudnud elus faasi, kus talle sobiks naise asemel Aasia koduabiline. 

Ausalt, läheks lahku, aga minu "mõttetu töö" ei kata neid kulusid, et lastega kuskile omaette kolida ja neile samaväärset elu pakkuda.  Selline see elu paradoks juba kord on...

Buduaarile Kadrilt.