Esimene kohting

„Jaa, mul on kohting”,  ütles Eeva peaaegu karjatades meeleheast. Ma kortsutasin kulmu: ”Ja sa lähed paljalt?”
Eeva naeris mänguliselt, aga ta silmis oli see väike tuluke, mis ennustas midagi rohkemat, kui kahetunnist vestlust, kolme drinki ja hüvastijätusuudlust.
Üks tund ja kolmteist seelikut hiljem astus Eeva korterist välja ja jalutas nüüd mööda õhtust tänavat, mida kattis see veidralt ootusärevust tekitav soe laternavalgus. Ta ilme nägi välja nagu hingaks ta kulda. Kindlasti oleme me korduvalt ja korduvalt Eeva moodi tänaval jalutades ettekujutanud õhtu käiku, peas läbi mänginud selle 534 süzeed ja täiesti igaks juhuks ka läbi mõelnud, mida teha, kui kogu õhtu kulmineerub ühe lisandunud lähenemiskeeluga.
Kuigi ma jalutasin nüüd juba vastassuunas, üritades mitte põrkuda mulle vastutormavate amatsoonidega ja mitte pihta saada nende nii „IN” olevate hiidkäekottidega, mis ähvardasid mind igal võimalikul hetkel knock-outi lüüa, tähendasin ma, et igasugused kirjutamata reeglid meie elus ei olegi enam nii väga tungivad soovitused, kui rohkem nagu seadused. Nii, et kui ma seal oma eelmise aasta D&G prillidega jalutasin, sain ma üllatavalt palju kõõrdpilke, mis vaikides ütlesid: ”Issand, sa oled nii eilne.”
Teises linna otsas oli Eeva juba sisenenud ühte kergelt antiigihõngulisse baari, kus täielikuks üllatuseks ei olnud silmapiiril ühtegi inglasest poissmeest ega itaallast, kelle silmad oleks nagu shokolaadinööbid ja kes õhtu lõpuks oleks sulle kahtlaselt lähedale liikunud. Ta otsis pilguga kedagi, kuni see ühel noormehel pidama jäi.
Üldiselt pärast sellist väikest kohtingut ei näe ma oma sõbrannat umbes kolm päeva, kuni ta siis ühel varahommikul mu korterisse sisse kukub ja üks kahest : kas ma kuulen järgmised neli tundi iga detaili nende meeletust kolmest päevast, ise sealjuures totakalt naeratades, või teise võimalusena seda, kuidas ühest dringist oli saanud kaksteist ja ta on nüüd abielus 80-aastase härraga, kellele meeldib jazz ja golf. Tüüpilised laused sealjuures on: ”Ma ei mäleta midagi.” või :”Ma ei taha sellest rääkida”, ehk ta tunneb tungivat vajadust kiiremas korras rõdult alla viskuda. Ja kogu selle ootusärevuse ja lootuste juures tähendame me seda viimast siiski üllatavalt palju rohkem.
Esimestel kohtingutel on minu jaoks alati eriline võlu, sest need panevad su kõhu juba kolm päeva enne keerama ja tõstavad shoppingule kuluvat aega vähemalt 50% võrra (ehk siis 10h muutub maagiliselt 15h ja see, mis vahepeal toimus pole oluline). Nagu Eeva, võtan ka mina pidevalt riske olles täielikult valmis kogemata kahvli maha pillates restoranist ära roomama, et siis hiljem oma telefoninumber ära muuta ja vähemat viis päeva mossitada. Aga see ei tähenda ometigi, et ma pärast neid viite päeva uuesti ei alustaks, ootaks ja loodaks. Nüüd mängides  jälle läbi 534 süzeed selllest, mis saab valesti minna, on mul tuttav karvapallitunne kõhus, mis paneb iga kahe sekundi tagant naeratama. Peegli ees näen peegelpildis kedagi, kes ei karda uuesti proovida ja kellele meeldibki olematute seelikute ja kleitidega mööda tuba hullunult keerutada ja võib-olla ka sinna vahele väga viisist mööda laulda. Eal ei tohi välistada võimalust, et see võib olla see õige. Ja kui ei ole, siis mis oleks veel parem vabandus sealt kadumiseks, kui  et "ma pean lahkuma, sest midagi väga halba juhtus".

Elina Rikkas