BLOGIJA MAIKEN GUBAIDULIN räägib uskumatu loo oma soovide täitumisest

„Ole oma soovidega ettevaatlik – me kõik teame seda õpetust, kuid siiski paiskame vahel mõtlematult õhku soove, mille sisu üle pikemalt ei juurdle. Kui tihti aga märkame või oleme tänulikud, kui ka hetke ajel mõtteist läbi lipsanud soovid ükskord täituvad? Just sel põhjusel kirjutan oma soovid alati üles,“ mõtiskleb blogija Maiken Gubaidulin. Maiken rääkis Buduaarile oma loo soovmõtlemisest ja sellest, kuidas tema soovid ühel hetkel müstiliselt täituma hakkasid. 

Abikaasaga kooselu alustades sattusin lugema õpetust, kuidas see „õige” soovimine siis ikkagi välja näeb ehk kuidas oma soovid tuleb kirja panna. Tol hetkel naersime selle peale, aga kaotada polnud midagi ja investeeringuid see samuti ei vajanud, seega otsustasime oma ühised soovid kirja panna. Istusime elutoa, ühtlasi meie ainsa toa, diivanil ja kätte sattus mingi suvaline kritseldusega paberitükk, millelt oli nurk ära rebitud. Kirjutasime soovid nii, nagu pidi ja õiges vormis, s.t „Ma teen seda…”. Meie soovid olid osta auto, kolida suuremasse elamisse, avada oma lastehoid ja reis soojale maale. Kindlasti oli midagi veel, aga praegu ei meenugi. See paberitükk läks meie kooliasjade virna ja nii ta seal oma aja elas, kuni paar aastat hiljem suurpuhastuse ajal otsustasin mittevajalikust prahist vabanemiseks kooliasju sorteerima hakata.

Juhuslikult taasavastatud nimekirjast oli täitumata vaid üks soov: soojamaareis. Olime kolinud 130 m² suurusesse korterisse südalinnas, avanud lastehoiu sealsamas kahes üleliigses suures toas ja ostnud auto. Soojamaareisi asemel olime saanud lapsevanemateks.

Ma olin päris ausalt täiesti šokis seda paberilipikut käes hoides, sest ma ei suutnud uskuda, et see tõesti võimalik on. Olen alati pigem skeptiline selliste õpetuste suhtes ja võtan asja huumoriga. Pärast seda tegin kohe kindla plaani: soovin veel! 

Toidupoes käies jalutasin ka kirjatarvete vahekäigust läbi ja korvi sattus väike roosa 12-leheküljeline ükssarvikuga vihik. Mis oleks parem kosmiliste soovide kirjapanekuks kui ükssarvikuga vihik?

Peagi said kirja uued soovid: ostan kodu, aiaga, vähemalt 200 m² maja. Ostan OMA auto. Õpin midagi täiesti uut. Lähen kooli.

Sellestki on nüüd paar aastat möödas ja teekond viis mind selle aja jooksul väga huvitavasse kohta tööle, kus õppisin tundma mineraale, küsima rohkem miks- ja kuidas-küsimusi ja vaatama eluolu natuke kaugemalt. Õppisin asju, mida koolis ei õpi! 

Umbes eelmise aasta suvel tikkus mulle taas beebiisu peale, sest poja on juba suur. Mitu korda käis peast läbi mõte, et äkki saan kaksikud. Kõhust käis värin läbi, kui õde helistas ja teatas, et ta ootab kaksikuid. Arvasin, et ju see siis oligi see mõte, mis teoks sai. Ise beebiootele jäädes olin ikkagi šokis, kui ämmaemand mulle ütles, et ka mina kaksikud saan. Samas olin ma ju alati kolme last soovinud!

Kirjutan oma blogi nüüd igapäevaselt oma kodus, vaatega oma aiale ja sõidan pojale lasteaeda järele oma autoga, tagaistmel õekesed vaikselt nohisemas. Ainult kool on veel unistus, kuid olen kindel, et ei kool ega soojamaareis tulemata jää, sest soovid on teele saadetud ja ootavad vaid õiget aega.

Mõned soovid muutuvad ajaga või on pikaajalisemad, teised jällegi lühemad ja kiiremini täituvad. Soovide üleskirjutamine aitab need läbi mõelda, lisaks on lihtsam unistuste poole püüelda, kui eesmärk on silme ees. 

Kes aga veelgi suuremat maagiat oma soovide täitumisele lisada tahab, soovigu kuu loomise ajal.

Siiski tasub meeles pidada, et lõpuks ei ole oluline võimalikult keeruline rituaal või täpselt kalkuleeritud hetk, vaid puhas siiras soovimine ja usk. Nii endasse kui oma unistusse. 

Kes ei usu, proovige järele, kuid ärge siis paberit ära kaotage nagu mina.

Maikeni blogiga saad tutvuda siin

Buduaar kevad 2016