ETTEVÕTJA KIRSI ALTJÕE edukas äri: “Sa usaldad aega ning naudid hetke.”

ETTEVÕTJA KIRSI ALTJÕE edukas äri: “Sa usaldad aega ning naudid hetke.”
pilt: erakogu

“Kui loobud illusioonidest, ei kiirusta, vaid usaldad hetke, siis võidki öelda, et oled õnnelik,” usub Kirsi Altjõe (40), kes kolm aastat tagasi koos poegadega Portugalis kolis ja seal start-up’i-maailmas kõrvetada sai, täna aga Lissabonis luksusmoe ettevõtet veab.

”Pidime uues kultuuriruumis hakkama saama kohalikku keelt ja olustikku tundmata,” meenutab Tallinnast pärit Kirsi Portugaliga kohanemist. Olles käinud Stockholmis ülikoolis, seigelnud Londonis ja Barcelonas, seejärel kümme aastat elanud ja töötanud suvepealinnas Pärnus, on ta lõpuks Lissaboni jõudnud. Tema Linkedin’i konto värskeim sissekanne ütleb täna: kaasasutaja ja omanik ühes luksuslikumas lastemoe poes Smalls.

”Mul oli mitu vihikutäit väljalõigatud ja paberilehtedele kleebitud moepilte, kuhu tekstid juurde mõtlesin. Disainisin ja õmblesin oma nukkudele kõiksugu riideid ja mäletan, et kunagi kirjutasin sõbranna salmikusse: ”Tahan saada kas loomaaiatöötajaks või Coco Chaneliks.” Seega tundub, et suureks saades ajakirjanduses töötamine ja hiljem moele pühendumine on olnud igati loogiline samm,” ütleb viis aastat populaarse lastemoe blogijana tegutsenud naine. ”Blogimine on mulle olnud hobi, mitte päris töökoht. Ma ei tahaks noortele soovitada, et ”olen blogijast ärimaailma tegijaks sirgunud”. Mul on ikka päris töökoht ja kõrge siht kogu aeg silme ees olnud.”

Foto: erakogu

Läbi uksest ja aknast, korstnast ja keldrist

Lissaboni kolis Kirsi esmalt selleks, et kaasa lüüa start-up’ide arendusprojektis, mida käivitati üheksa kuud. Ent lõpuks ei läinudki plaanitud ettevõte käima. ”Barcelonas töötas samasugune projekt ülihästi, aga Lissabonis ei saanud me õieti alustadagi,” nendib naine. ”Programmi põhiline partner ja sponsor, kellega koos pidime suuri asju tegema, mõtles lihtsalt ühel hetkel ümber. Selgitusteta. Sõrmede vahelt ja kohvipaksult lugedes saime aru, et ettevõtte uue juhtkonna plaanidesse start-up’ide kiirendi ei mahtunud, kuigi meil oli kogu eeltöö tehtud ja kõik märgid näitasid, et ajame õiget asja. Start-up’id olid olemas, mentorid ja tugijõud ka. Aga käima see projekt ei läinudki.”

Seega oli algus raske nii Kirsile kui poegadele. ”Hugo (14) ja Hans (13) alustasid aasta vanemas klassis portugali keeles õpinguid, mina aga pidin kõiksugu bürokraatiaga tegelema nii tööl kui ka kodus,” jätkab Kirsi. ”Kui kaardile vaadata, on Portugal Euroopa täitsa teises otsas – nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt. Isegi pangakonto avamine on Portugalis paras kannatuste rada, rääkimata ettevõtte loomisest või diilidest äripartneritega. Kõik on palju keerulisem kui Eestis. Pead uksest, aknast, lukuaugust, korstnast ja keldrist läbi pugema, et õigesse kohta jõuda.”

Foto: erakogu

Ka peab arvestama, et midagi ei juhtu kohe – kõik võtab väga palju aega. ”Portugalis saab elada ainult mõttega – rahu, ainult rahu,” muigab naine. ”Neil on selline arusaam, et aeg ei kao kuhugi, vaid (õige) aeg alles tuleb! Täiesti teistmoodi mõtteviis, millega harjumine võtab aega, sest meie juhindume teadmisest, et aeg muudkui jookseb eest ära. Kõike tahaks nüüd ja praegu!”

Start-up kui võlusõna

Aga uue maailmavaate ja elustiiliga harjub ühel hetkel ära. ”Mul võttis see aega umbes aastakese, misjärel sain aru, et palju kergem on hingata, kui ei ole kogu aeg survet, vaid usaldadki, et õige aeg alles tuleb,” tunnistab Kirsi. ”Siin võib vabalt lõunasöögile või ärikohtumisele 45 minutit hilineda – keegi ei imesta ega pahanda. Tore, et üldse kohale jõudsid! Kui läheb tähtajast üle, ei varise ka midagi kokku – lihtsalt ei jõudnud ja kõik.”

Järgmiseks asus Kirsi tööle ühe edu-tech start-up’i juures, mille missioon oli luua lastele turvaline ja õpetlik teekond veebi. ”See oli pööraselt äge aeg, saime kõiksugu ideid proovida ning meil polnud ühtegi bossi peale meie endi,” meenutab naine. ”Iga päev võisime alustada nullist kui tahtsime ja kogu plaani pea peale lüüa, sest eelmine ei olnud enam atraktiivne, olime avastanud vinge konkurendi või kellelgi tuli parem mõte. Hiiglama palju saime ära tehtud väga lühikese ajaga – ja minuni jõudis arusaam, et Portugalis on ka inimesi, kes suudavad kiirelt reageerida ja igasuguste piirideta tegutseda. See arusaam oli väga vabastav. Adusin siis, et start-up on Lissabonis nagu võlusõna – kõik uksed avanevad. Ei pea lukuaugust läbi pugema. Tasapisi hakkas arenema mõte, et võiks ise ka oma asja teha. Kas just start-up’i, aga ettevõtte, mis on minu enda nägu ja tegu. Ja kus oleks koos nii oskused kui ka kirg. Nõnda sündiski lastemoe pood Smalls.”

Foto: erakogu

Luksust… lastele?

Smalls, kureeritud luksuskaupa pakkuv lastemoe pood, sai alguse paar aastat tagasi, kui Kirsi kohtas Põhja-Portugalist pärit Brunat. Pärast sarnaste huvide kompamist ja pikka eeltööd sündis ühine ettevõte. Kaupluse uksed avati möödunud aasta detsembris.

”Sõna ”luksus” ei ole eesti keeles kuigi hea, aga see kirjeldab ehk kõige paremini asjaolusid,” selgitab Kirsi. ”Meie pood on Portugali pealinna nn Champs-Élysées’l ehk Lissaboni tuntuimal ostlemisbulvaril Avenida da Liberdadel. Meie kõrval asuvad Louis Vuitton, linna uhkeim restoran JNcQUOI ja legendaarne teater Tivoli. Arvan, et paremat asukohta pole olemas. Võib-olla isegi kogu Euroopas. Või maailmas! Lissabon on täis võimsat positiivset energiat, mida alles avastatakse ja siin on kõik alles ees,” rõõmustab naine.

”Poe on disaininud tunnustatud sisearhitekt Nuno Rodrigues, kelle portfoolios on ka näiteks Michelini tärniga restoran Lissabonis, mitmed projektid Algarve’is, Madridis ja Miamis,” loetleb Kirsi ja lisab, et Smallsi pood paistab silma oma julge sisekujunduse ja hoolikalt valitud moemärkide poolest. ”Soovisime, et Smallsis käimine oleks omaette väike elamus – mitte ainult lastele riiete valimine, vaid koht, kus on mõnus olla ja kuhu tahad tagasi ka niisama. Brändide nimekiri, mida Smalls esindab, on muljetavaldav: Givenchy, Balmain, Balenciaga, Dsquared2, Stella McCartney, Kenzo, Moschino.”

Need tunduvad ehk tühised detailid, aga Kirsi sõnul on just need selles äris kõige tähtsamad. ”Nagu näiteks: kus asub pood, kes on poe disaininud, kes on poe omanikud, milline on brändide portfoolio,” loetleb ta ja lisab, et kõik peab olema perfektne, et esindada Pariisi ja Milano luksusmoemaju. ”Ei ole nii, et astud Prantsusmaal moe maison’i uksest sisse ja ütled: ”Ma tahan müüa!”. Neil on väga ranged kriteeriumid ja otsustusprotsess võtab aega. Ja õnne peab ka olema, et kohtad Milanos ja Pariisis just sellist inimest, kellega klapid, kes sinu visiooni mõistab ning on valmis toetama. Moeäri on väikese ringi business, kõik tunnevad kõiki ja reputatsioon on siin äärmiselt oluline.”

Foto: erakogu

… kuni saabus koroona

Vaevu leidnud oma koha moeäris ja sel imelisel Lissaboni tänaval, rabas ka Kirsi plaane COVID-19. Uuest viirusest kuuldi juba varakult, sest poes töötavad kaks Hiina päritolu assistenti olid juba jaanuaris murelikud ning hoidsid kõiki pidevalt kursis Hiinas toimuvaga. ”Seal aset leidev tundus ulme!” hüüatab Kirsi. ”Kaitserüüdes meedikud. Tänavail kokku kukkuvad inimesed. Kõrge nakkusoht. Isolatsioon. Surmad.” Veebruaris tundis Kirsi juba poeski, et kõik pole enam samamoodi. Külastajaid oli vähem. Hiina uusaasta, mil tavaliselt täitub linn Aasiast tulnud turistidega, jäi ära. Midagi oli valesti.

”Veebruari keskel külastasime showroom’e Milanos, et järgmise hooaja kaup välja valida ning Itaalia moe-mekasse läksime juba maskides,” meenutab Kirsi. Kui tagasi Lissaboni jõudsime, pandi Itaalia lukku. Varsti pärast seda läks lukku ka Portugal. Poe sulgesime märtsikuus. Nutt oli kurgus. Hirm ka.”

Nii sai kiiresti uusi lahendusi leidma hakata. ”Kui füüsilise poe sulgesime, panime kahe nädalaga püsti veebipoe www.smallsfashion.com,” jätkab Kirsi. ”Kõik tuhat moeartiklit läksid üles!” Kui varem olid plaanis erinevad üritused, et klientideni jõuda, siis nüüd käis kõik uusi teid pidi. Läbi veebi. Konkureerides oma ala vägevatega. ”Ja teades, et 90% luksukaubast jõuab kliendini tavapoes, veebis ostetakse pigem hinda kui kvaliteeti ja kogemust. Meil läks hästi, veebipood hakkas peaaegu kohe tööle.”

Uues maailmakorralduses

Koroona tippajal käis Kirsi maskis ja kinnastes iga päev postkontori vahet, et veebipoest tellitu võimalikult kiiresti ja mugavalt kliendini jõuaks. ”Ametlikult ei tohtinud siis isegi tänavail liikuda,” muigab naine. ”Aga oma äri huvides oled valmis kõigeks.”

Lisaks koroona-hirmuga võitlemisele ja ärimudeli uuendamisele pidi Kirsi koduõppel olevaid poegi toetama – kui kõik õppeasutused viiruse tõttu suleti, läks ka Portugalis kogu õppetöö netti. ”Korraga oli raske igal pool: tööl, kodus… Pidin oma äri uuenduskuuriga värskendama ja samas sai minust ootamatult ka IT-tugi, kel tuli kõiksugu netiprobleeme lahendada,” naerab naine. Täpselt nii nagu kõikidest teistest vanematest igal pool üle Euroopa, sai ka Kirsist koduõpetaja, kokk, treener ja psühholoog. ”Kõige rängem oli koroona tippajal vaimne pinge – mõtlesin hirmuga, et kui emb-kumb poistest murrab jala- või käeluu või jääb mõnda muusse haigusesse, kuhu üldse minema peaks? Haiglatesse ei võetud muid patsiente kui koroona põdejaid. Või et kas ma ise haigeks ei jää, kui pean postkontoris ja toidupoes käima? Või äkki toon viiruse lastele koju? Õnneks on see aeg nüüd enam-vähem möödas – pood on jälle lahti ning tänavatel tohib liigelda. Meie elukorraldus on 90% taastunud.”

Foto: erakogu

Kui nädala sees kannab Kirsi Givenchy kleiti ning suhtleb pidevalt Pariisi ja Milano moemajadega, siis nädalavahetusel paneb ta jalga mugavad tossud ja istub poegade jalkamänge vaadates linna erinevatel staadionitribüünidel. ”Ma tunnen Lissaboni erinevaid jalkaplatse paremini kui kohalikke toidupoode või kinosaale,” sõnab naine viidates kodus kasvavatele tublidele jalgpallihuvilistele. Kui poistel parasjagu jalkamatši pole, mängitakse koos tennist või surfatakse ookeanis. ”Inimene, olgu ta nii tehnoloogiast ja sotsiaalmeediast sõltuv nagu me kõik tänapäeval oleme, on loodud liikuma – me keha ja vaim vajavad seda. Ma pean saama iga päev vähemalt tunnikese õues olla. Tavaliselt käin jooksmas või jalutan koeraga tööpäeva lõpus – see aitab töömõtted kokku korjata ning meelestab rahulikule kodusele olemisele. Ka meeldib mulle see aeg seetõttu, et see on ainult minu oma. Mina valin tempo, mina valin mõtted. Enne pandeemiat olin peaaegu ainus, kes pargis jooksmas käis. Aga nüüd on pargid rahvast täis – see on tore, midagi on paremuse poole muutunud.”

Portugalikeelsed unenäod

Kolmandaks Portugali-aastaks on kõik enam-vähem paika loksunud. Kirsi toimetab edukalt oma ettevõttes ning lastel pole koolis enam raskusi. ”Kui neilt küsin, mis keeles te mõtlete, siis nad küsivad vastu – oleneb millest. Sõpradega suhtleme enamasti inglise või portugali keeles, kooliasjadest mõtleme portugali keeles, sinuga räägime eesti keeles. Aga unenäod on enamasti portugali keeles,” naerab Kirsi. Nüüd ongi juba nii, et ta peab poegadele aeg-ajalt selgitama hoopis eesti sõnade tähendusi. Või tõlkima poiste öeldut eesti keelde, sest nende lauseehitus on teistsugune. ”Lapsed on ikka palju muhedamad kohanejad kui suured. Mina näiteks ei ole isegi kolmandaks aastaks siinses kultuuriruumis nii osav. Ma ei tunneta keelenüansse nii nagu pojad. Ma ei oska portugali keeles nalja visata ega tea ühtegi laulujuppi. Nemad teavad. Ja saavad aktsendi järgi aru isegi sellest, mis piirkonnast on inimene pärit. Lõunast, põhjast või Kesk-Portugalist.”

Portugal on naise jaoks võrratu. Lihtne. Puhas. Ilus. Müstiline. ”Kõige rohkem lummab mind siin loodus!” õhkab ta. ”Ookean. Liiv. Metsad. Mäed. Enamasti kommenteeritakse aga ilma – et oh-la-la, mis seal viga, kogu aeg on suvi! Mis ei ole üldse tõsi – meil on talv ka. Ja talvel on korterid väga külmad ning inimesed mornid täpselt nagu Eestiski. Aga jah, Portugali talv on teistsugune. Lühikene. Ja valgusküllane. Ning märtsikuus on juba nii soe, et saab vaat et rannaski käia.”

Muidugi on elu hoopis teistsugune kui Eestis. ”Eestisse jäädes oleksin saanud endale palju rohkem lubada,” mõtiskleb naine. ”Kindlasti olnuks lihtsam paigale jääda kui edasi liikuda. Mul oli väga hea töökoht, ilus kodu, suurepärased inimesed ümberringi, aga olen elus alati usaldanud hetke ja võimalusi, mida pakutakse. Et peab proovima. Parem oooopppps! Kui jäädki mõtlema, et mis kõik oleks võinud saavutada ja juhtuda?! Kaljukits noh… tahab ikka kuhugi ronida või hüpata,” naerab ta.

Foto: Onesimo Costa

Rasketest aegadest – ja neid on Kirsil olnud palju –, on naist alati aidanud edasi mõte, et kui tuul muutub, siis sead purje teise suunda. ”Ja kui tuult ei ole, siis ei jää ootama, vaid võtad aerud. No vahel peab ootama ka … seda olen siin õppinud, et aeg tuleb! Mitte ei kao. Et pole mõtet muretseda ette.”

Niisiis, kui harjuda ära Portugali aegluubis tempo, äriajamise keerukate nüansside ning pööraselt emotsionaalse liiklusega, võidki öelda, et oled õnnelik! ”Sest sa oled kohanenud. Sul pole enam kiiret. Sa usaldad aega ning naudid hetke. Sul pole illusioone. Ma ei tea, kas kõik portugallased on õnnelikud, aga mina olen Portugalis küll õnnelik,” võtab Kirsi kokku.