Reklaam sulgub sekundi pärast

Liitu meelelahutusklubiga

Olla täistaimetoitlane või pooltaimetoitlane?

Loo­bu­mi­ne li­hast võib tä­hen­da­da nii maa­il­ma­vaa­te­list hoia­kut kui  
ter­vi­sest tin­gi­tud sund­olu­kor­da - see võib ol­la kas va­ba va­lik või ainus või­ma­lus.

Liis Toome

[email protected]

 
Loo­bu­mi­ne li­hast võib tä­hen­da­da nii maa­il­ma­vaa­te­list hoia­kut kui  
ter­vi­sest tin­gi­tud sund­olu­kor­da - see võib ol­la kas va­ba va­lik või ainus või­ma­lus.
 
Täistaimetoitlasi, kes ei söö üht­ki loo­ma, lin­du, ka­la, sa­mu­ti mu­na ja ei joo pii­ma, on meil vä­ga vä­he. Need, kes end tai­me­toit­las­teks ni­me­ta­vad, ta­va­li­selt ei söö li­ha, küll aga pii­ma­too­teid ja mu­na, või siis ei söö li­ha, aga söö­vad lin­nu­li­ha ja/või ka­la.
Kind­las­ti on kõi­ge roh­kem ini­me­si, kes mõn­da aega on tai­me­toit­la­sed ja siis jäl­le ei ole. Nen­de koh­ta võiks öel­da: va­hel­duv­toi­du­li­sed.
Va­hel­duv­toi­du­li­se tä­he­le­pa­ne­kuid
Ka ma ise kuu­lun vii­mas­te hul­ka ja tean see­tõt­tu, kui häs­ti mõ­jub ter­vi­se­le aeg, mil ma li­ha ei söö. Ja mit­te ainult füü­si­li­se­le ter­vi­se­le: kui ma ei söö li­ha, siis on ka mu pea sel­gem – see on täiesti kindel. (Va­hel on ka nii, et pea küll sel­gem, aga mõt­leb ainult kõ­va­le kõ­hu­täie­le…) Veel olen mär­ga­nud, et taim­set toi­tu süües on mul ker­gem te­ge­le­da joo­ga­ga, aga ras­kem suu­sa­ta­da. Ker­gem su­he­tes ta­sa­kaa­lu säi­li­ta­da ja lee­be ol­la, aga ras­kem mil­lest­ki vä­ga süt­ti­da. Ma ise meel­din en­da­le kind­las­ti roh­kem siis, kui ma li­ha ei söö, teis­te­le meel­di­mi­se ko­ha pealt ma nii kin­del ei olo. Sa­mas ma tun­nen, et kui mul on tai­me­toit­lus­pe­riood, siis teis­te ar­va­mus mind na­gu ei hu­vi­taks­ki. Tai­me­toi­dul ol­les tun­nen end va­ba­ma, ene­se­kind­la­ma ja ot­sus­tus­või­me­li­se­ma­na. Li­ha süües suu­dan aga pa­re­mi­ni oma ees­mär­ke rea­li­see­ri­da, kii­re­mi­ni tegut­se­da.
Va­hel­duv­toi­du­li­se­na tean ka se­da, kui­das ta­he mur­dub ja ta­va­li­selt ei mur­du­gi see li­ha­hi­must, pi­gem on põh­ju­seks mu­ga­vus, lais­kus ja ker­ge­meel­sus - soov va­li­da liht­sa­maid la­hen­du­si. Eks ki­pub see ker­ge­mi­ni juh­tu­ma kas ku­sa­gil rei­sil ol­les või siis, kui on sel­gu­nud, et ko­ge­ma­ta sai su­hu pis­te­tud paar vors­ti­lip­su. Sel­le ase­mel, et se­da ra­hu­li­kult ühe­kord­se eba­õn­nes­tu­mi­se­na võt­ta, ki­pun ik­ka pul­ka­de­ga koos ka trum­mi ära vis­ka­ma.
Ise­asi, kas üld­se on hea tai­me­toit­la­ne ol­la? Kui ik­ka li­ha vä­ga mait­seb ja sel­lest loo­bu­des dep­res­sioo­ni lan­ge­tak­se, siis oleks va­hest õigem kõi­ges­ööja­te pik­ka riv­vi ta­ga­si as­tu­da?
Paind­lik­kus ja in­di­vi­duaal­sus võik­sid ol­la märk­sõ­nad, mil­le­ga lä­he­ne­da tai­me­toit­lu­se­le kui elu­laa­di­le, kus muu hul­gas tu­leb kind­las­ti ar­ves­ta­da mit­meid te­gu­reid. Eel­kõi­ge ini­me­se ter­vist, va­nust, elu­kut­set, kli­maa­ti­li­si tin­gi­mu­si, mil­les inimene elab. Nö ta­va­li­se ini­me­se pu­hul võib ars­ti­de sõ­nul pä­ris häs­ti toi­mi­da ka eel­kir­jel­da­tud va­hel­duv­toi­tu­mi­ne, et süüa näi­teks soo­jal ajal mai­kuust augus­ti­ni taim­set toi­tu, kül­mal ajal aga ol­la kõi­ges­ööja. Ka is­tu­vat ja vaim­set tööd te­ge­val ini­me­sel on tai­me­toi­dust küll, kuid ka­lur või met­sa­töö­li­ne peaks kind­las­ti ka loom­set val­ku saa­ma. Nii et alus, mil­lest läh­tu­da, on mit­me­ki­hi­li­ne.
Tal­vi­ne tai­me­toit ol­gu tu­li­sem
Me­dit­sii­ni­pro­fes­sor taas­tu­mi­se bio­kee­mia alal ja loo­dus­ra­vi as­ja­tund­ja dr Aili Pa­ju rõ­hu­tab, et meie põh­ja­mai­ses klii­mas tu­leks kind­las­ti süüa pii­ma­toi­te, sa­mu­ti ka­la ja ka mu­na. Eri­ti on see täh­tis noor­te­le. Dr Pa­ju üt­leb, et noo­red ki­pu­vad tai­me­toit­lust lii­ga sõ­na-sõ­nalt võt­ma, ar­va­tes, et sel pu­hul on kee­la­tud tõe­poo­lest kõik muu pea­le taim­se. Te­ge­li­kult on nii, et val­dav osa ini­mes­test, kes ni­me­ta­vad end tai­me­toit­la­seks, ela­vad liht­salt li­ha­va­bal me­nüül. Ka võiks va­hel­duv­toi­du­li­sed sil­mas pi­da­da, et pool­taim­sel, li­ha­va­bal toi­dul on soo­vi­ta­tav ol­la su­vi­sel ajal, ka ke­va­di­sel ajal, eri­ti paas­tu­kuul - märt­sis, et va­bas­ta­da end tal­vel loiult töö­ta­va aine­va­he­tu­se tõt­tu or­ga­nis­mi kuh­ju­nud jääk­aine­test. Prae­gu, rõs­kel ja tuu­li­sel perioodil söö­dav tai­me­toit peaks ole­ma hau­ta­tud ja  kee­de­tud, mis tä­hen­dab , et toit on soe ning hoi­ab ärk­vel si­se­mist tuld. Li­sa­da võiks toi­du­le tu­le hõõg­vel hoid­jaid na­gu ing­ver, tsilli jt tu­li­seid mait­se­tai­mi. Toor­toit aed­vil­ja­dest ja­hu­tab si­se­must, mis­tõt­tu so­bib ke­va­des­se ja su­ves­se.
Tai­me­toit­las­te või­ma­lik­ku A-vi­ta­mii­ni de­fit­sii­di mu­ret kom­men­tee­rib dr Pa­ju nii, et kui tar­vi­ta­da pii­ma ja karoteeni (A-vi­ta­mii­ni provitamiin), siis sel­le vae­gust küll tek­ki­da ei to­hiks. Karoteeni lei­dub ena­mi­kus aed­vil­ja­des na­gu näi­teks por­gan­dis, pap­ri­kas, to­ma­tis, kap­sas, kõr­vit­sas, si­bu­la­peal­se­tes. Dr Pa­ju üt­leb, et kui suu­rem osa tai­me­toit­la­si on se­da omal va­bal tah­tel ja ära­tund­mi­sel, siis on hai­gu­si, mil­lest ja­gus­aami­seks liht­salt tu­leb li­hast loo­bu­da. Ja kui arst pat­sien­di­le li­ha­va­ba me­nüüd soo­vi­tab, siis peaks sel­lest ka tõe­poo­lest kin­ni pi­da­ma.
 

Loe lisaks

Sisuturundus