Grete Vahtakand – naine, kes on pidevalt jooksus

Grete Vahtakand (35) on ametilt reisikonsultant, kuid kui päevatöö läbi saab, tõmbab ta jalga jooksukingad ja suundub treeningule. Sel sügisel osaleb ta mainekal Pekingi maratonil ning unistab kevadel osa võtta Aafrikas peetavast ekstreemsest kõrbejooksust. Lisaks jooksule harrastab Grete nii palju spordialasid, et neid on võimatu kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ta on elav tõestus, et mitte miski ei jää elus saavutamata, kui on piisavalt tahtejõudu ja pealehakkamist!

Millest sai alguse sinu armastus jooksmise vastu?
Alustasin 9-aastaselt kergejõustikutrenniga ja tegelesin 13 aastat kergejõustikus erinevate aladega – odaviske, tõkkejooksu, kaugushüppe ja muu sellisega.  

Kui kaua oled spordiga tegelenud?
Väiksemate vahedega olen jooksnud 25 aastat. Vahepeal tegelesin viis aastat süvenenumalt jalgpalliga. Käin ka jõusaalis, mängin squash’i, olen harrastanud BodyPumpi. Viisteist aastat olen kirglikult tegelenud ka mägisuusatamisega. Viiel viimasel aastal olen käinud suviti kajakiga sõitmas. Tihti ka rulluisutan, lihtsalt vahelduseks. Aga selle kõige kõrvalt olen alati jooksmist kõige tähtsamaks pidanud. 

Milline on sinu nädalane treeningkava?
Keskmiselt kaks-kolm jooksu nädalas ja lisaks võistlused nädalavahetustel. Teisipäeval ja neljapäeval jooksen 15–25 km ja reedel teen lühema jooksu – 8–12 km –, mis eelneb võistlusele. Võistlused, mida eelistan, on distantsidega alates 10 km kuni poolmaraton ja maraton. Viimasel aastal olen kasutanud asic’u treeningprogrammi, mis on internetis saadaval ja arendab väga hästi. Varem tegin oma treeninguplaanid ise, kuulates teisi jooksjaid ja lugedes vastavaid raamatuid. 

Kuidas mahub intensiivne treeningkava sinu ellu töö ja pere kõrvale? Kas leiad kõige jaoks piisavalt aega?
Jooksmiseks või sportimiseks leiab alati aega. Üldiselt jätan treeningu õhtuks, kuna see on ka hea stressimaandaja. Vahel ootan juba lõunast, millal tööpäev lõpeb ja saan jooksma minna. Kui on ette teada, et midagi võib segada minu õhtust treeningplaani, lähen jooksma hommikul enne tööd. Sport ei sega kuidagi minu elu, vaid annab uskumatult palju juurde. Ma ei kujuta oma elu ette ilma liikumiseta.  

Millised on sinu jooksmisalased suurimad saavutused?
Areng on oluline, kuid see ei ole kõige tähtsam. Teen sporti ikka eelkõige hea enesetunde pärast. Keha lihtsalt vajab seda. Ilma treeninguta on raske head tuju hoida. Suurim saavutus seni on Stockholmi maratoni läbimine ajaga 4.01,06, olen selle tulemusega rahul, aga sügisel 16. oktoobril Pekingis tahan joosta alla nelja tunni.  

Miks just maratonidistantsid, mitte niisama metsajooks ajaviiteks?
Metsajooks on kõige alus, aga distantsi pikkus suureneb tahes-tahtmata, kui asjaga põhjalikumalt tegeled. Kolm aastat tagasi jooksin esimese poolmaratoni lisaks teistele Eestis korraldatud võistlustele. Tunne oli super, kohe tekkis arusaamine, et ka täismaratoni läbimine ei ole midagi võimatut. Nii ma selle sihiks võtsingi, et enne 35. eluaastat pean olema ametlikel võistlustel läbinud vähemalt kolm täispikka maratoni. 

Maratonijooks on väga kurnav. Kuidas pärast pika distantsi läbimist taastud?
Mul ei ole kunagi taastumisega probleemi. Positiivne elamus on selline energiapomm, et taastumiseks piisab saunast, ujumisest järves ja heast seltskonnast – sõpradest, kellega koos jooksen. Õhtul väike koosviibimine muljete vahetamiseks, hea söök ja hea jook. Järgmisel hommikul ei mäletagi enam seda pingutust ja peas on juba uued jooksuplaanid ja unistused.  

Millised tervisehädad maratonijooksjat ohustavad?
Kõik on individuaalne. Mul ei ole hädasid, mis mind kimbutavad. Põlved saavad vahest suurema koormuse, selleks tuleb kehakaal normis hoida, kaks-kolm lisakilo annavad kohe tunda.  

Kui sageli käid võistlemas väljaspool Eestit?
Eestis on aprillist novembrini nii palju hästi korraldatud võistlusi erinevates Eesti otsades, et kui kõik kaasa teha, ei olegi vajadust kuskile minna. Stockholmi maratonil käisin kevadel, Pekingi maratonile lähen oktoobris ja kui graafikusse mahub, siis tahan veel mõne Saksmaa maratoni ka oktoobris või novembris sel aastal kaasa teha. Praegu valmistun 11. septembril toimuvaks Tallinna maratoniks. 

Räägi meile lähemalt oktoobris toimuvast Pekingi maratonist, millele ka sind osalema valiti.
Mõte sündis spontaanselt jooksutrenni tehes. Kasutan alati jooksmisel aega ära, et oma jooksusõbraga, kellega koos treenime, aga kes elab Pärnus, telefoni teel muljeid vahetada. Temal tuli mõte ja minu vastus oli kohe: “Jah, jah lähme!“ Haarasime härjal sarvist ja registreerisime ennast ära. Soovijaid on sellele maratonile ligi kolm korda rohkem kui rajale pääsejaid. Meil oli õnne, registreerimine sai positiivse vastuse. Me ei tea isegi, miks nii läks. Võib-olla sellepärast, et viimastel aastatel ei ole seal eestlasi käinud, kuid võib-olla sellepärast, et Stockholmis joostud tulemus sobis nende kategooriasse. Olime väga õnnelikud, kui positiivne vastus tuli. Edasi läks kõik kiiresti, viisad, lennupiletid ja plaan oligi paigas. Eriti tore oli tunda, et paljud sõbrad, keda oma plaanist informeerisin, panid õla alla ja toetasid mind selle unistuse täideviimisel. 

Soovid osa võtta ka kevadel Aafrikas toimuvast kõrbejooksust. Milline see välja näeb?
Praegu on küll selline unistus. Tegemist on ekstreemjooksuga Derba saarel kõrbes, 111 km nelja päevaga, kohutavas kuumuses ja kogu varustus koos söögi ja joogiga tuleb endal kaasas kanda. Võistlus toimub 8.–11. märtsini. Kuna tegu on hoopis teistes ja väga rasketes oludes jooksuga, siis ettevalmistus selleks peab olema ka spetsiaalne – jooksmine kotiga ja hoopis teiste jalanõudega.  

Mis sa arvad, millised sinu iseloomuomadused tulevad sulle jooksjana kasuks?
Tahtejõud, võitlusvaim – ma ei ole allaandja tüüp. Eks ka pisut edevust.  

Mida sa jooksmise juures kõige rohkem naudid?
Liikumises olekut, seda, et suudan oma keha kontrollida ja analüüsida, ning ka seda, et saan olla oma mõtetega. Kindlasti on oluline meeletult mõnus tunne pärast jooksu, värske ja puhas. Saan alati tohutu koguse energiat mitmeks päevaks.  

Kui pikalt kavatsed veel maratonijooksuga tegeleda?
Nii kaua kui keha minu sõna kuulab. Minu suureks eeskujuks on just seeniorid, nagu näiteks hr Eino Tolga, kes veel nii kõrges eas – 76-aastasena – teeb kõik võistlused kaasa. Imetlen teda ja loodan, et suudan ka ise sellises eas ennast proovile panna ja olla teistele tulevikus eeskujuks.  

Buduaar Shopping sügis 2011