KAS OSKAD ARVATA, MIKS NÄHAKSE vaime just öösiti?

Võime ja anne tavamõistusele seletamatuid asju kogeda on olemas igas inimeses, ent sellegipoolest ei oska mitte igaüks hingedega suhelda, neid tajuda ja näha.

Usutakse, et see oskus on kinni meie kuuendas meeles, mis üksnes vähestel aktiivselt toimib. Spirituaalse õpetaja ja terapeudi Danielle Fagani sõnul ei leidu inimest, kelle kuues meel piisava praktiseerimise käigus funktsioneerima ei hakkaks. Põhjus, miks teatud inimesed näevad teist maailma selgepildilisemalt, peitub tema arvates selles, et nende inimeste mõistuses esineb vähem blokeeringuid ja tõkkeid. Enamasti osutuvad suurimateks tõketeks veendumused, tugevad emotsioonid, nagu hirm, ja kõikvõimalikud foobiad. 

Sageli on just lapsed need, kes oskavad viibata üle nähtamatu maailma läve, kuna neil puuduvad eelarvamused, nad on lõdvestunumad ning avatumad. 

Ajulained muudavad taju 

Kui viibime lõdvestunud meeleseisundis, siis meie aju läheb madalama amplituudiga beetalainetelt üle tugevama amplituudiga alfalainetele, mille aeglaste võngete tagajärjel muutume ka ise rahulikumaks. Sellest tingituna ei muutu mitte üksnes meie aju, vaid ka vaimu tegevus. Lõdvestunud seisundis viibides muutub meie mõistuse poolt loodud kaitsekilp nõrgemaks ning me ise muutume intuitiivselt avatumaks. Hakkame rohkem keskenduma sellele, mida tunneme sisemiselt ning maailm me ümber muutub häguseks, aga enne kui siseneme unederiiki, omandab meie intuitsioon taas teravama sageduse, mistõttu võib juhtuda, et näeme seda, mida tavasilm ei seleta. Unne suikumine on peale seda aga häiritud, kuna tekib tunne, kas nähtus oli reaalne ja miks ning kuidas see võimalikuks osutus, aju on aga uneleva loomuga alfalainetelt taas kiiretele beetalainetele lülitunud. Kui muutuvad ajulained, muutub kogu taju. 

Need, kes on praktiseerinud meditatsiooni, teavad täpselt, mida kujutab endast alfaajulainete sagedus. Mediteerides nähakse asju, mida tavaseisundis viibides samal kujul enamasti näha ei suudeta. Sageli nähakse väga ehedal ja erksal kujul värve, nägemusi, helisid ja vaimolendeid. 

Magades suikub aju aga veelgi sügavamatesse - delta- ja teetalainetesse. Need on hetked, mil võime tunda, et unenäod on reaalsed. Siinkohal tuleb tunnistada, et kui muutuvad ajulained, muutub ka reaalsustaju. On seiku, kus inimese kujutlusvõime omandab väga võimsa kuju ning sellest tingituna võib näha ja kuulda erinevaid asju. Kui kardad öösel pimedas üksinda olla, siis võib just hirm olla see tegur, mis tekitab tunde, et näed või kuuled midagi väljaspool tavaeksistentsi. Kuidas siis tõmmata joon kujutluse ning tegelikkuse vahele? 

Psühholoogid ja selgeltnägijad arvavad, et oskavad teha vahet sellel, millised nägemused tulenevad kujutlusvõimest ning millised päriselt vaimumaailmast. Üheks märgiks, mille järgi saab seda tuvastada, on arusaam, millal on tegu hirmust ja egost tingitud nägemusega. Hirm on kujutlusvõime ja sageli on tal ka suured silmad. Näitena võib tuua olukorra, kui tuled ihuüksi pimedast keldritrepist ning tunned hirmu. Oma sammu kiiremaks seades hakkadki tundma, et keegi justkui jälitaks sind. Need tunded on hirmust juurdunud ning seetõttu ei saa neid tõeseks pidada.

Kui aga tunned voodis olles või ka juhuslikel hetkedel näiteks külmavärinaid, õhu liikumist või soojust, õrna tunnet, justkui keegi embaks sind või suudleks põsele, võib see olla märgiks, et läheduses on kaitseingel või armas inimene teispoolsusest. 

Võib järeldada, et kui soovime paremini mõista ja tajuda nähtamatut hingedemaailma, tuleb esmalt endale teadvustada, millised emotsioonid meis valitsevad. 

Allikas: collective-evolution.com