Väärt elamused II Noarootsi kepikõnnimaratonil

Möödunud pühapäeval toimus Roostal II Noarootsi kepikõnnimaraton, mida käis oma jalaga katsumas ka aktiivne buduaarikas Viigi. Mis tunne on kõndida 42,2 km ja kuidas selleks valmistuda? Ja kas pärast maratoni veel eluvaim sisse jääb? Viigi rääkis Buduaarile oma kogemusest ja emotsioonidest.

Esimest korda proovisin kepikõndi eelmisel aastal. Kui kuulsin, et Viljandi linnajooksul on ka kepikõnnivõimalus, otsustasin kahtlemata sellest osa võtta. Läksingi Rademari käimiskeppe ostma ja alles võistlusel kõndisingi nendega esimest korda! Kuna joosta ma ei jõua, siis mõtlesin, et midagi võiks ikka harrastada. Ja nii ongi kepikõnd minu üheks lemmikuks saanud.

II Noarootsi kepikõnnimaraton oli mu elus esimene maraton, aga kindlasti mitte viimane! Maratoniks ma eriti ei valmistunudki, sest ei kujutanud täpselt ette, mida peaks tegema, mida sööma. Nüüd tean paremini ja olen targem. Enne starti oli igal juhul meeleolu laes, nii palju kõndijaid, nii palju naerul suid!

Olgem ausad, maratoni läbimine oli üllatavalt raske. Ikkagi 42,2 km! Pidime kõndima metsas, poris, asfaldil, liival... Esimesed 7 km võtsin sappa 3+1-liikmelise grupiga. Mees ütles mulle: "Tüdruk, miks sa raiskad oma energiat ja käimiskepid nii ette endast paned? Vaata seda tüdrukut (nende grupist)." Ja nii oligi, kulutasin liiga palju energiat ja võtsin mehe nõu kuulda. Kuna ilm oli väga palav, siis oli kõndida päris raske. Joogi- ja söögipunktis ma muudkui jõin ja jõin. Tegin ka paar kiiremat ampsu, aga rõhk oli pandud ikka joogile, sest väljas oli nii palav.

Olin vist ainuke kõndija, kes vehkis kätega ja vehkis keppidega, sest parmud lausa armastasid mind. Neid oli nii palju ja muidugi vehkimise ja sügamisega läks samuti aega. Kui umbes 15 km oli käidud, hakkasin üldse kahetsema - miks mul oli vaja ennast piinata! Olin 2 päeva Soomes tööl olnud ja vähe maganud, mistõttu olin muidugi pühapäeval ka veidi väsinud. Kõndimise ajal muudkui ootasin järgmist joogipunkti, mil ometi juua saaksin. Tempo hakkas kahanema, jõud hakkas otsa saama, aga siis tuli järjekordne elupäästja, joogipunkt. Sain jõudu juurde ja panin edasi ajama. Kuigi aega ei võetud, oli see minu jaoks ikkagi nagu võistlus. Tahad olla eespool, mitte maha jääda. Nii ka minul - kui keegi hakkas ette minema, siis katsusin ikka kibekiirelt edasi rühkida.

Neli kilomeetrit enne lõppu tuli mu teele üks härra, kes ütles, et uitas vales suunas ja kaotas sellega 15 minutit. Lobisesime, kuni jõudsime järgmisse joogipunkti ja sinna härra minust maha jäigi. See tunne on kirjeldamatult hea, kui kõndida on jäänud veel vaid 1,5 km. Helistasin isegi isale, kes mind kogu see aeg ootas, ja ütlesin, et jõuan kohe varsti lõppu!

Ja jõudsingi finišisse, jalad villis, üleni higine ja parmuhammustusi täis. Sain karika, elu esimese karika! 2 medalit on juba olemas, aga karikas on nende kõrval nagu kuld. Fotograaf tegi väsinud minust kohe ka paar klõpsu. Ütlesin ka fotograafile, et kui keegi peaks küsima, kas olen nõus veel 5 km kõndima, siis tuleb kindel EI vastus. Omaette mõtlesin, et on ikka õige lause see "sport on saatanast".

Maraton (42,2 km) sai läbitud 6 tunni ja 10 minutiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks ligi 7 kilomeetrit tunnis!

Nüüd möödas 2 päeva ja hea on olla. Sai ennast tõeliselt proovile panna ja nüüd ütlen JAH, ma võtan kindlasti veel maratonidest osa. Raske on, aga läbi raskuste tähtede poole, eks? See rahulolutunne, mis saabub koos finišijoone ületamisega, on kirjeldamatult hea!

Buduaarile Viigi Kipper

Vaata ka galeriid! Fotograafid Ardo Säks ja Kaimo Puniste