Vajadus võita ja kiita saada

Järjest enam on meie seas inimesi, kellel on vaid üks eesmärk – võita. On nad auahned, ambitsioonikad või hoopis lihtsalt oravad rattas? On inimesi, kes ei lepi kaotusega, vaid püüavad võiduahnuses kõrvaldada kõik takistused teelt. Soov, või ka lausa vajadus, olla parim mõjutab kõiki eluvaldkondi, nii tööd ja raha, kui ka näiteks sportimist. Leidub inimesi, kes pettuvad ja solvuvad isegi siis, kui kaotavad näiteks mõnes seltskonnamängus. Vaid nalja saamiseks mõeldud mäng muutub justkui mänguks mõisa peale. Nad püüavad pidevalt uusi eesmärke, mis on ikka suuremad – parem töökoht, rohkem raha, edevam auto. Vahel läheb asi ka nii kaugele, et unustatakse muud tähtsad asjad elus, näiteks perekond ja sõbrad. Need väärtused ongi nende silmis kaotanud oma prioriteetse koha.

Mõnikord on kogu protsessi taga nn. „naabrist parem“ sündroom. Ei olegi enam oluline, kui palju mammonat on endale kokku jõutud korjata, oluline on, et seda oleks rohkem kui teistel. Spordivõistlustel ei olegi oluline see, et saavutati hiilgav tulemus üldkokkuvõttes, tähtsam on, et finišeeruti vähemalt töökaaslasest eespool. „Võidab see, kellel on rohkem asju, saavutusi ja suhteid“ on neile justkui sisse kodeeritud. Ka nii-öelda teine koht tuhandete seas ei ole piisav.

Ja siis on inimesi, kes saavutavad oma elus palju ja samuti suuri eesmärke, kuid nende elu on tasakaalus. Nad ei sea võitmist esikohale ning ei pea ka materiaalseid väärtusi muust olulisemaks. Neil puudub haiguslik vajadus pidevalt saavutada, saada ja võita. Nad tunnevad rõõmu osalemisest, protsessist endast. Nende jaoks ei ole mitte-võitmine maailma lõpp ja häbi.

Inimeste vajadusi ja nendest tekkivaid motivatsioone tegutsemiseks on põhjalikult uurinud Abraham Maslow. Tema vajaduste püramiidi järgi jagatakse inimvajadused viide gruppi:
1) Esimese astmel on füsioloogilised vajadused - söök, jook, uni, seks. Alles siis kui inimene on rahuldanud need vajadused, hakkab ta tunnetama järgmise taseme vajadusi. Keegi ei mõtle näljas olles näiteks sellele, kuidas vähendada aerosoolide kasutamisega tekkivaid kahjusid või kuidas oleks võita suur rahvaspordiüritus.
2) Teisel astmel on turvalisuse vajadus – vajadus olla kaitstud, tunda et „minu kodu on minu kindlus“ ehk ka privaatsusega seotud küsimused.
3) Kolmandal astmel olev kuuluvusvajadus hõlmab endast vajadust suhelda teiste inimestega ehk kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse.
Vajadust võitmise ja tunnustuse järgi seletab Maslow hierarhia neljas ja viies aste.
4) Neljandal astmel on tunnustusvajadus, et keegi hindaks, mida me teeme ja saaksime selle eest kiita. Inimestel üldjuhul on vajadus teiste poolt väljendatava tunnustuse järele.
5) Ning viimasel, kõige kõrgemal astmel on saavutus- ja eneseteostusvajadus. See on vajadus luua ja saavutada midagi oma elus.

Osade teadlaste arvates ei saa järgneva astme vajadusi rahuldada enne, kui eelneva astme vajadused pole piisavalt rahuldatud, teised aga ei ole selles nii kindlalt veendunud. Pidev inimeste võidujooks rohkema järgi ongi tingitud suurest tunnustus- ja saavutusvajadusest. Kui vanasti rõhutati rohkem saavutanud inimeste puhul nende saavutusvajadust, siis tundub, et tänapäeval võib tegu olla pigem tunnustusvajaduse vajaka jäämisega. Tunnustamist ongi jäänud vähemaks. Vähem häid sõnu töökaaslastele – hoidku selle eest, et veel ülemusele kolleegi keegi kiidaks. Teiste aja- ja tähelepanupuudus paneb inimesi veel rohkem pingutama, et lõpuks üks kiitev lause ära teenida. Seega üks suur heategu, mida me oma lähedastele teha saame, on tunnustada nende saavutusi rohkem. Kõige nukram ongi see, kui oma perekond ei pane tähele kiitust väärivaid saavutusi.

Õnneks on neidki, kes ühiskonna poolsest tunnustusvajadusest üle on ja keda motiveerib võimalus eneseteostuseks. Nende jaoks ei kao elu põhiväärtused suure raha nimel rahmeldamise käigus. On neidki, keda üldse ei huvita teiste arvamus. On inimesi, kellel mõjub hoopis kriitika innustavalt, nad ei vaja koguaeg poputamist stiilis „küll sa oled ikka tubli“. Näiteks paljudel kunstnikel on vaid soov oma mõtteid väljendada taiestes.

Tegelikult on igal inimesel erinev tunnustus- ja saavutusvajaduse tase. On loogiline, et saavutusvajaduse suuruse ja elus saavutatu vahel on tugev seos. Samas ei saa me öelda, et inimesed, kelle saavutusvajadus on väiksem, oleks õnnetumad, et nad pole midagi märkimisväärset saavutanud. Mõne inimese jaoks on ka vaesus vaba valik. Me olemegi täpselt sellised, nagu me oleme koos oma vajadustega. Ja püüdleme elus selle poole, kuhu meid meie vajadused meid suunavad.

Mis võiks olla loo moraal? Et inimesed, kes pidevalt midagi saavutada tahavad, omavad lihtsalt seda vajadust endas. Kuid samas võib vajadus pidevalt ennast tõestada olla tingitud sellest, et tunnustamisest jääb vajaka. Pange rohkem tähele oma lähedaste saavutusi ning tunnustage neid adekvaatselt! See loob eeldused selleks, et neil ei teki masendust- ja stressitekitavat vajadust koguaeg teistel „ära teha“.

Ave Lepik