Andke mulle õnne!

Ma pole nüüd päris kindel, kas asi ikka on minus. Sellegipoolest näib mulle, et aina enam inimesi räägib kohvikulauas ja blogimaailmas rebastest ja roosidest, alkeemikutest ning hingetee leidmisest. Jutud õnnelikkusest ja eluga rahulolust on järsku maailma vallutama kukkunud. Tundub, et vana hea auto- ja disainerteksakultus kolletab kapis ja pead on tõstmas õilis tundemaailm. Ah et kuidas ikkagi õnnelikuks saada? Või äkki me juba oleme õnnelikud? Valem on siin!

Möödunud aastal avaldatud õnne-edetabelis jagab Eesti 195 riigi seas mittemidagiütlevat keskmist, 71-74ndat kohta. Uuring annab meile kümnest võimalikust punktist viis ning paigutab Eesti hirmutavalt samale joonele Uganda, Serbia ja Bosniaga. Esikolmiku alusel on igati mõnus elu taanlastel ning Šveitsi ja Austria elanikel; maailma hädaorg paistab sedapuhku laiuvat Zimbabwe ja Tansaania aladel. Edetabeli aluseks on viimase kümnendi jooksul läbiviidud ankeetküsitlused, kus päriti inimestelt eluga rahulolu kohta ja uuriti, mis neid olemasoleva eksistentsi juures rõõmsaks teeb.

Ülaltoodud nimekirjas, kus eestlastel tuleb rahulduda kaunis keskpärase positsiooniga mitte kuigi elegantses seltskonnas, ei räägi kahjuks keegi sellest, mis inimesi tegelikult õnnelikuks teeb. Küll on selle oma missiooniks võtnud mitmed teised uuringugrupid, kes pakuvad välja absoluutselt ootamatuid lahendusi. Aeg teha oma panus. Ja nüüd – lugege!

Võidab see, kel on kõige rohkem asju? Oh ei, seltsimehed, raha ja asjad meid õnnelikuks ei tee! Dieneri uuringu alusel ei paku materiaalne kola- ja rahahulk peale põhivajaduste täitmist enam teab mis lisaväärtust. Laeni kõrguv asjahunnik ei paku ühel hetkel enam pinget ja inimesed igatsevad pigem igapäevaselt vajaliku kui plinkiva luksuse järele.

On ehk väärt ülikool lävepakk õndsasse tulevikku, nagu lõpuaktustel siivsasti sisendatakse? Andke andeks, ema-isa ja klassijuhataja – ka heal haridusel või kõrgel IQ-l on õnnelikkuse uuringute alusel igatsetud heaoluga kaunis õhukene side.

Vanus, soovitavasti muretu noorusiga? Jälle mööda. Vähemalt Euroopa elanikkonna seas on vanemad inimesed oma eluga enam rahul kui noored. Numbrid kinnitavad sama - 20-24 aastased noored kurvastavad aastas keskmiselt 3.4 päeva kuus, samas kui vanainimesed on kaunikesti lõbusamad – 66-74 aastaste hulgas on kurvameelsuseks põhjust vaid 2.3 päeval kuust. Säärased kuupäevalised ja tunnitäpsusega uuringud väärivad muidugi kahtlemata skeptilist lähenemist, kuid oma tõde võib ses olla küll.

Aitab ehk abielu? Oh õudust, ka sõrmus ei paku selgust ning lihtsaid lahendusi. Tõsi,  abiellunud on üldjuhul õnnelikumad kui vallalised. Sellegipoolest peavad teadlased oluliseks mainida, et hilisemad abiellujad on õnnelikumad ka varasemas elus vaba ja vallalisena, mis teeb tulemuste tõlgendamise keeruliseks ega selgita tõde ei üht ega teist perekonnaseisu kaaludes.

Isegi eestlaste viimasest lootusest – Egiptuse päikese alla emigreerumisest – ei näi õnne koha pealt miskit tolku olevat. Nimelt vastuoluliselt siis, kui  põhjamaalased peavad elu Kalifornia moodi igati mõnusaks meelakkumiseks, usuvad päikeseranniku elanikud pimesi oma õnne ning neelavad aasta-aastalt tõusvas koguses antidepressante ning muid rõõmutoovaid drooge. Väga vilets tõendusmaterjal, kas pole? Samas, oma tõde näib päikese võlujõus siiski olevat – eriti, kui see on ajutine ning kaob aja möödudes jälle silmapiirilt. Miks muidu hullume põhjamaades karjakaupa lühikeste suvekuude üle ning kaevume talve tulles jälle villastes sokkides tekkide vahele.

Õnneks pakub teadus ka näpuotsaga lahendusi. Meid teevad õnnelikuks täisväärtuslikud sotsiaalsed suhted. Meil aitab rahuolev olla hooliv ja hoolitsev inimvõrgustik, mis ei lase tekkida lämmataval üksildusel ning valulik-teraval „pole kellegi poole pöörduda” äratundmisel. Lisaks armastavatele inimestele peetakse õnnelikkuse seisundi aluseks ka energiat, millel näib põhinevat kogu heaolu. Me oleme rõõmsad, kui meil on jõudu ja tahtmist tegutseda. Me oleme rõõmsad, kui nii ümbritsev keskkond kui sisemine mina igatseb meelepärase toimetamise järele. Ja me oleme rõõmsad, kui keha seda võimaldab: kõht on täis ja tervis korras. Energiapuudus on peamine allikas, mis pärsib tegutsemist ja tahtmist tegutseda. Õnn võrdub energia, pakub teadus.

Eesti klassika õpetab, et tööd tehes tuleb armastus (ja õnn). Lõuna-Ameerika usub siestasse ja aja nautimisse, põhjamaad päikese võlujõudu, idamaad vaikusesse ja iseenda varjatud jõudu. Kahtlemata pole teadus ülima tõe allikas, niisamuti ei peitu õnn mõnes väärikas valemis. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid õnnesid.

Millist peaauhinda soovisid sina, kui lugesid oma viimaselt sünnipäevakaardilt „palju õnne!”?

Kel õnne-temaatika vastu huvi, võib lähemalt uurida Maailma Õnnelikkuse Andmebaasi, mis asub aadressil: http://www1.eur.nl/fsw/happiness/index.html ja õnnelikkuse teemadele keskenduvat veebilehte www.partners-inc.nl.

Kairi Look
füsioteraapia ja liikumisteaduste magistrant
Vrije Universiteit Amsterdam