Vanad traditsioonid on tagasi

Sigarettide suitsetamine on juba mõnda aega olnud out ja ebapopulaarne, seda tervise seisukohalt kindlasti  õigustatult. Vaatamata aga eriarvamustele vesipiibu kahjulikkuse üle, ei paista see vana ajaviide oma menu kaotavat. Tunnistust annab aina laienev tubakavalik, spetsiaalsed vesipiibu lounge`id  ning kasvõi see, et pea igal kümnendal Egiptusest naaseval turistil on kotis lisaks muudele suveniiridele kindlasti ka vesipiip.

Vesipiibu kodumaaks peetakse ekslikult Egiptust või Türgit, kuna turistide seas on just need maad tuntud ja populaarsed oma piibumüüjate poolest.  Tegelikult on see kaunis ja huvitav ese pärit hoopis Indiast, kus arvatavalt enam kui 500 aastat tagasi meisterdati esimene kookospähklikoorest tehtud piip. Just seda Indias loodud piipu peetakse tänapäeva vesipiibu prototüübiks, mis hoolimata oma algelisest väljanägemisest nii palju populaarsust kogus,  et levis kaupmeeste ja väljarändajatega edasi pea kõigisse araabiamaadesse. Egiptuse plussiks võiks aga välja tuua selle, et just tollest riigist on pärit firma, mis toodab kindlasti kõige paremat ja kvaliteetseimat vesipiibutubakat maailmas.

Tänapäevasel kujul hakati vesipiipe ametlikult tootma 17. sajandi esimesel poolel. Spetsiaalsete tubakaseadustega määrati ära ka reeglid ja rituaalid, mida piibu tõmbamisel pidi järgima. Kõik piibuga seonduv käis kindlate reeglite järgi ning isegi tubaka süütamiseks ja kustutamiseks olid oma kindlad õpetussõnad. Kui märgati kedagi, kes seda õigesti ei teinud, kutsuti süüdlane korrale. "Tee enesele ja oma pühitsetud piibule see teene ja osuta au, et puhud sütele oma hingeõhku, et neid hõõgvel hoida," seisis kirjas näiteks piibutõmbamise õpetuse lõpus.

Vesipiibul on olnud tähtis roll isegi diplomaatilistes suhetes. Pärast Ottomani Impeeriumi ja Prantsusmaa diplomaatilist kriisi 1841. aastal tegi sultan Prantsuse saadikule ettepaneku tõmmata piipu. Rituaali motoks sobiski hästi mõte „ kui on olnud aega piip ära tõmmata, siis on olnud ka aega mõtelda,  järelikult oskad edasi tegutseda".
Tänapäeval on piibu tõmbamise põhjused ilmselt lihtsamad – see on muutunud niisama heaks ajaviiteks ja lõõgastumiseks toreda seltskonna ning mõnusa jutu saatel, eriti on see just sünnipäevade ja õdusate suveõhtute sage külaline. Siit ka paar trikki, et piibutegemist huvitavamaks teha:

Pane piibu veenõusse jääd, et vesi oleks enne suitsetamist jääkülm. See annab pehmema ja naudingulisema piibu tõmbamise kogemuse.

Lisa sidruni- või apelsinimahla või muud maitsestatud vedelikku vesipiibu vette. See lisab piibutamisele veelgi eksootikat. Kui soovid suitsu muuta tihedamaks, siis kasuta vee asemel piima.

Kui sa alustad oma vesipiibu suitsetamist, siis proovi esialgu asetada süsi tubakapitsi äärtele ning vähehaaval hakka seda keskme poole nihutama. Pitsi keskkoht jäägu viimaseks kohaks, kuhu söe paned.

Hea viis seest määrdunud piibu veenõu kiireks puhastamiseks: pane veenõusse paar teelusikatäit sidrunhapet, lisa kuuma vett ning loksuta paar minutit. Peale seda loputa nõu veel paar korda puhta veega üle.

Kogu toreduse  juures ei maksaks siiski ära unustada ka piibutamise negatiivset poolt: ekslikult usutakse, et vesipiibus oleva veefiltri tõttu ei saa tubakasuits olla tervisele nii kahjulik kui sigarettide suitsetamine. Tõsi on aga see, et vesipiibu veefilter ja muud lisakaitsevahendid ei taga piibutamise terviseohutust, ega väldi sõltuvuse tekkimist. Niisamuti sisaldab filtrist läbikäinud õhk suurel hulgal toksilisi aineosakesi, sh vingugaasi, raskemetalli soolasid ja vähkitekitavaid keemilisi ühendeid. Peale selle, et vesipiibu tubakas on maitsestatud ja lõhnastatud erinevate ainetega, mis kõrvaldavad tubakale omase kibeda maitse, siis tundub nagu oleks see lahja ning ohutu. Silmas tuleks pidada ka piibutamise kestust (orienteeruvalt 20-80 min), mis on päris pikk aeg võrraldes tavalise suitsu tegemisega. Mõistlikku piibutamist! 

/Birgit Serbin/