Edevate meesbimbode võidukäik

Kuid kas mehed on alati olnud nii edevad, kas nad muutuvad veel edevamaks, kas nad võiksid muutuda edevamaks kui naised või on nad juba seda?

Mõnes mõttes on edevus alati meestega kaasas käinud ning aegade alguseski endid ehitud kirevate sulgede ja parukatega. Just linnuriigis ongi levinud see, et isased on edevamad ja värvilisemad… Samas võis seda lubada endale vaid valitud seltskond – rikas eliit, kes tolle aja kontekstis võiks meie tänapäevaste mõttemallide järgi võrduda seksuaalvähemusega. Neid oli vähe, nad olid edevad omas ringkonnas ning nende edevust suutis hinnata vaid nende enda edev kaaskond. Edevus toimus ühe kindla klassi piires. Need, kes ei olnud edevad, ei saanud sellest aru ja pidasidki neid omamoodi vähemuse esindajateks ning keegi ei teinud sellest suurt numbrit – edevad saksad või edev kuningas.

Kuna vahe rikaste ja vaeste vahel on sajandite kontekstis üsna palju vähenenud ning järjest hägusemaks muutunud (piir alam-, kesk-, ja kõrgklassi vahel), siis on ka edevuse sündroom edukalt kõikide nende klasside vahel järjest enam levima hakanud. Parfüümid ja kosmeetika ning hilbumajandus on kättesaadava (mõningate kvaliteedimööndustega) tänapäeval kõigile. Järjest enam propageeritakse seda, et on täitsa normaalne kui mees enda eest hoolitseb, hästi riides käib, kreemitab ja ennast vormis hoiab. Meie lugupeetud gay-ringkkond on ju ka tegelikult meeste eeskuju lipulaevaks. Olgugi, et enamus mehi ja naisi seda endale ei tunnista, võetakse siiski tegelikult salamisi oma julgematelt gay-sõpradelt või meedias tuntud nägudelt malli ning edevuse ristikäik läheb edasi ning selles ei ole midagi taunimisväärset – keegi peab ka eeskuju näitama. Ei imestaks kui ühel hetkel mõni andekas inimestetundja isegi edevate usulahu või religiooni propageerima hakkab – sisuliselt on see muidugi erinevate netikeskkonadena juba olemas – rate, beautifulipeople, orkut jne. Kõik kuhu on võimalik üles riputada oma arvutitöödeldud udustatud-lakutud pilt autoga ja autota ning kõik mida on võimalik punktisüsteemis hinnata või kommenteerida süvendab ja soosib meeste edevuse usu tunnistamist ja edasiarengut. Ja eks mees ole ka kariloom, üks läheb ees ja teised järele.

Kusjuures mehiseid edevusi on kui haigusi mitmeid erinevaid liike, mis omakorda jagunevad alaliikideks. Nimetame neid edevaid  siis koondnimega rahvakeeli pededeks. On autopeded, motikapeded, kosmeetikapeded, ratepeded, jõusaalipeded, telefoniped, klubipeded, moepeded jne. Igasuguseid pedesid leidub ning kõiki neid iseloomustab üks ühine näitaja – nad on fanaatiliselt pöördunud mingisuguse ühiskonnas eksisteeriva kultuse poole ja asunud seda andunult kummardama ning peavad seda ainuoriginaalseks. Samas kui mees joob liiga palju siis on ta joodik, kui sööb liiga palju on liigsööja, töötab liiga palju on workaholik – kui on liiga edev siis on ta mis?

On see normaalne või on meil põhjust muretsemiseks, et niigi vähemuses olev meessugu avab varsti meeste ilusalongid, paneb selga kleidi, laseb rindu suurendada make-up,  botox ja „nip & tuck“ ei ole meeste seas enam isegi avalik saladus mitte. 

Samas ei tahaks ilueedisid üldsegi halvemas valguses näidata kui kõiki ülejäänud edevusgruppide esindajad – ühtviisi haiglasevõitu fanaatilisena tundub igasugune suundumine. Mõnes mõttes võiks ju arvata, et lahe kui mees enda, oma auto, arvuti või ratta eest hoolitseb, kuid kui see hakkab ületama fanatismi piire ja muud, kui mehe “hobi”, enam naljalt ei eksisteeri siis võiks muretsemiseks juba põhjust olla. Kas poleks iga naise unistus see, kui mees oma fanatismi hoopis partneri eest hoolitsemiseks üles näitab? Selle asemel kui eneselegi märkamatult isenda värviliste sulgedega ehtimise ja edevuse lummavatest tuledest peibutub ning märkamatult taas ühe järjekordse vähemuse moodustab, millest ainult sama vähemuse esindajad aru saavad ning lugu peavad.

Heiki Männik