Reklaam sulgub sekundi pärast

Kuidas ära tunda võltsingut? Eesti naiste kogemused!

Kes meist poleks kuulnud Guccist, Fendist, Pradast, Diorist või Louis Vuittonist? Aga kui paljud on isiklikult kokku puutunud Cucci, Frendi, Parda, Diori või Louis Vuitoniga? Kui usud, et sina oled naine, kes ei kannaks iial võltsitud disainerkotti, aksessuaare või pihustaks endale kaelale fake­parfüümi, siis ära ole selles nii kindel. Võltsitud luksustoodetega kauplemisest on saanud laialdane äri, kus oma hooletuses või asjatundmatuses võidki soetada originaalkauba pähe hästi järeletehtud võltsingu. Kolm naist jagasid Buduaariga oma õpetlikku lugu.

Kes meist poleks kuulnud Guccist, Fendist, Pradast, Diorist või Louis Vuittonist? Aga kui paljud on isiklikult kokku puutunud Cucci, Frendi, Parda, Diori või Louis Vuitoniga? Kui usud, et sina oled naine, kes ei kannaks iial võltsitud disainerkotti, aksessuaare või pihustaks endale kaelale fake­parfüümi, siis ära ole selles nii kindel. Võltsitud luksustoodetega kauplemisest on saanud laialdane äri, kus oma hooletuses või asjatundmatuses võidki soetada originaalkauba pähe hästi järeletehtud võltsingu. Kolm naist jagasid Buduaariga oma õpetlikku lugu.

 

Mareti lugu: „Oleksin äärepealt 500 euro eest võltskoti ostnud!“

Juhtusin ühte Tallinna moebutiiki, kus müüakse igasugu uut ja ka kasutatud brändikaupa. Teiste asjade seas hakkas mulle silma minu unistuste käekott Louis Vuittoni Speedy 40. Hind oli päris kobe – 500 eurot –, mis viitas sellele, et tegu on kindlasti originaaliga. Esinduspoest ostes maksaks see muidugi peaaegu kaks korda rohkem. Uurisin kotti väljast ja seest ning vaatamata paarile kriimule nägi see väga kvaliteetne välja – nahk oli pehme, õmblused olid tugevad ja pisidetailid, mida arvasin end selle firma kottide kohta teadvat, olid paigas. Kuna hind oli selle koti kohta soodne, küsisin igaks juhuks müüjalt üle, miks sel kotil selline hind on. Ta helistas poe omanikule ja uuris välja – põhjus oli selles, et koti tõi poodi müüki keegi omaniku sõbranna, kel oli hädasti raha vaja ja pani seetõttu koti odavamalt müüki. Puudu oli ka koti sertifikaat, aga müüja ütles, et ju see kadus ära, kuna tegu on naisega, kes palju reisib ja kolib. Nojah, ega ma ise ka igasugu kviitungeid, pakendeid ja pabereid alles hoia, nii et selle puudumine ei tekitanud minus mingit kahtlust. Kõik tundus ilus ja õige olema, aga kuna mul polnud sellist raha kohe kaasas, palusin koti endale broneerida ning lubasin järgmisel päeval ostma tulla. Koju jõudes guugeldasin kohe uudishimust, kui palju see kott välismaal poes maksab ja kui suur oleks minu võit. Hinnavahe võrreldes uue kotiga oli aukartust äratav, seda enam, et kott nägi välja uus ning ka välismaalt LV poest ostes ei tehta kunagi kottidele allahindlusi. Mingi väike kahtlus oli siiski hinges ja hakkasin ka rohkem koti kohta lugema ning selgus, et koti sees nahast embleemi tagaküljel peab olema pressitud mudeli number 40. Järgmisel päeval läksin poodi tagasi, et kott uuesti üle vaadata.

Numbrit sinna pressitud ei olnud ning lähemalt ja uuesti kotti vaadates ei sobinud ka koti mõõt – see oleks pidanud olema 40 x 25 x 19 cm, laius aga oli 2 cm lühem. Ütlesin müüjale, et kott on võltskott, mille peale ta tegi kõne omanikule, kes omakorda helistas koti eelmisele omanikule. Viimane kinnitas, et kott on päris kindlasti originaal, ostetud Milanost ja neid puuduvaid asju selgitati põhjendusega, et tegu on vanema mudeliga. Ma ei saa 100% kindel olla, et vanematel mudelitel oli see turvatunnus, sest internetist ma vastust ei leidnudki, mis aastal hakati neid koode trükkima ning kas võib­olla mõni kott ei ole täpses mõõdus. Igatahes olen väga õnnelik, et ei ostnud seda kotti 500 euro eest – võib­olla see isegi oli originaal, aga see risk, et osta nii suure summa eest asi, mille kvaliteedis pole sa 100% kindel, ei ole kindlasti soodsamat hinda väärt.

Kuidas ära tunda võltskotti?

* Kõige mõttekam on enne kotiostu interneti abil end kurssi viia originaalkoti tunnustega. Enamik luksusbrändide veebilehti kirjeldavad detailselt oma toote omadusi. Kui tead ette, millised need on, siis oskad juba algusest peale neid kindlaid kvaliteeditunnuseid otsida.

* Kogu saladus on kvaliteedis. Võltskoti tunneb kergesti ära just õmbluste järgi, mis on ebakorrektsed ning sageli juba hargnevad ühest või teisest kohast. Originaal­ ja võltstoote juures on äärmiselt olulised detailid: lukuotsad, lukukelgud, trukid, nööbid, nööpaugud, koti põhi, sahtli ääred, kotisangad, õmblused, palistused, mustri ühenduskohad jms. Ka võlts Hermesi tunneb ära kergesti, sest ehtne kott on otsast lõpuni käsitsitöö ning sel on üle 2600 käsitsiõmbluse, kuldse pandlaga klappkinnis ja see seisab neljal tillukesel jalal, mis kotipõhja kulumise eest kaitsevad.

*Kas kotiga on kaasas originaalsilt ja seerianumber? Kui siiski kahtled, küsi näha kotiga kaasa antud originaaltšekki.

* Vaata lisandeid. Paljudel hinnalistel kottidel on pannaldel ja ketilülidel reljeefsed logod, muutmaks neid raskemini võltsitavaiks. Vaata ka sisesahtli lukuotsa, kui sealt puuduvad brändi nimetähed, on tõenäoliselt tegu võltsinguga.

* Pööra tähelepanu firma monogrammidele. Näiteks Louis Vuittoni kottide monogrammid on alati täiuslikult sümmeetrilised, igasugune asümmeetria viitab kohe võltsingule. Juicy Couture originaalkotikesse on graveeritud „Love G&P“, kuid fake kotikesel on vastupidi ehk „Love P&G“.

* Enamasti on disainerkotid tehtud ehtsast pehmest parima kvaliteediga nahast. Kui on, siis tunned selle ära spetsiifilise naha lõhna või selle järgi, et kott tundub käes raskem. Võltsingud on aga tihti kerged ning odavast kunstnahast või siis ka täisnahast, mis on kõvem.

* Oluline on ka koti sisuvooder. Originaalkotid kaetakse seest erivärvilise, firmasümboolikaga märgistatud sisuriidega. Võltskotid on seevastu logodeta ja ühevärvilise sisuvoodriga või ebakvaliteetse logodega voodriga. Mõningatel originaalkottidel on sees ka hologramm­märgistus. Näiteks on kõikidel Chaneli originaalkottidel vasakul nurgas väikene hologrammkleebis. Kui enamik tunnuseid vastab originaali tunnustele, aga kasvõi üks asi ei klapi, jäta kaup ostmata. Ka võltstoode võib olla valmistatud pärisnahast ja õmmeldud käsitsi.

Kerstini lugu: „Sain kingiks käekella, mis osutus võltsinguks.“

Hinnaline käekell on kahtlemata selline ese, mis on hea investeering aastateks. Heal kellal on garantii ja mis seal salata – kui ühel päeval peaksid näpud täitsa põhjas olema, saab hinnalise originaalkella maha müüa. Kui tegu on rariteetkellaga, kasvab selle väärtus aastatega veelgi. Öeldakse, et kui mees kingib naisele kella, hakkab aeg nende lahkumineku suunas tiksuma. Ju see vastab tõele, sest ka minu eksmees kinkis mulle kunagi uhke käekella. Selleks oli teemantidega kaunistatud Patek Phillipe’i kell.

Kandsin seda vaid erilistel puhkudel, sest kell oli liiga hinnaline, et seda igapäevaselt kanda – ostes maksis see enam kui 5000 eurot. Kuna neid erilisi üritusi oli ehk kord aastas, seisis kell enamiku ajast kapis. Aasta tagasi läksin oma eksmehest lahku, algus oli rahaliselt raske, sest kuna lahkuminek oli minu initsiatiivil, oli ta väga solvunud ega olnud nõus mind ega last toetama. Olukord oli minu jaoks nii keeruline, et pidin maha müüma oma riideid, ehteid ja ka selle väärtusliku käekella. Suur oli minu üllatus, kui pandimaja kellaekspert teatas mulle, et kell pole originaal ja seetõttu pole see peaaegu mitte midagi väärt. Mingi väike väärtus siiski oli, sest kellale kaunistuseks pandud teemandid olid siiski ehtsad. Kellaekspert soovitas mul viia kella mõnele kullassepale, kes ehk pakuks raha vääriskivide eest. Kuna mu eks on pärit Šveitsist, kust oli pärit ka kingitud käekell, siis viimane asi, mida ma mõelda oleks osanud, on see, et kell ei pruugi olla originaal.

See tundus uskumatu, sest nii välimuselt kui ka kaasa pandud sertifikaatide poolest tundus, et kell on originaal. Arvasin, et ju Eesti hindaja ei jaga teemat ja võtsin seejärel ühendust kella tootja ja esindajaga – kuna Eestis neil esindust polnud, pidin saatma kella Šveitsi. Sealt saadeti kell samuti tagasi ja kinnitati, et tegu on väga osavalt järele tehtud kellaga. Olin väga pettunud ja võtsin ühendust ka eksmehega, et talle sellest teada anda. Ta oli veelgi rohkem üllatunud ja kinnitas, et polnud sellest teadlik. Ta oli kella ostnud välismaisest internetipoest, mis tegeleb originaalkellade vahendamisega, st müüb edasi kasutatud originaalkellasid. Eksmees võttis kella mu käest ära ning tegi kohe kaebuse ka sinna internetipoodi. Internetipood suhtus asjasse väga tõsiselt ja hakkas asja uurima. Kokkuvõttes nad tunnistasid oma viga ja ostsid kella tagasi. Selgus, et ka nende eksperdid olid mõne väikese asja kahe silma vahele jätnud – nad vaatasid esmajärjekorras üle kella peal olnud teemandid, mis olid ehtsad. Olukord lahenes nii, et mina jäin kellast ilma, aga minu eksmees sai kella eest raha tagasi.

Kuidas ära tunda võltskella?

* Taas tuleb esimese soovitusena öelda, et tee enne kellaostu korralik kodutöö – uuri täpselt välja, millised on selle kella originaaltunnused. Igal kellafirmal on oma veebileht, kust leiad vastava info.

* Esimesena viitab võltsingule käekella raskus. Kui kell tundub käele kerge, on tõenäoliselt tegemist võltsinguga. Kvaliteetsed brändikellad toodetakse kvaliteetsetest materjalidest ja kõrgkvaliteetsetest mehhanismidest, mis muudavad toote tuntavalt raskemaks.

* Logode puudumine. Kui kella plaadil logo puudub, on sajaprotsendiline tõenäosus, et tegemist on fake­tootega. Kui logos esineb kasvõi üks ainuski kirjaviga või on logo teistsuguses fondis, on samuti suur tõenäosus, et oled sattunud võltsingu ohvriks. Originaalkelladel asub logo nii kella sihverplaadil kui ka tagaküljel.

* Kui kellarihmal on näha liimijälgi, ebakorrektseid või hargnevaid õmblusi või metallrihmal kulumisjälgi, on tegemist võltsinguga.

* Pööra tähelepanu kella tagumisele plaadile. See peaks olema puhas igasugustest kriimudest ja defektidest. Mõningatel originaalkelladel on tagumisel plaadil hologrammkleebis – enne kella ostu uuri, kas ka sinu kellal on see ette nähtud.

* Vaata, kuidas kella seierid liiguvad. Originaalkellal on seierite liikumine sujuv ja vaevumärgatav, võltsingutel seevastu aga järsk ja takerduv.

* Küsi seerianumbrit. Iga originaal­disainertootega on kaasas seerianumber, nii ka kelladel.

Irmeli lugu: „Ostsin järeletehtud lõhnaõli endale teadmata.“

Minu lugu on samavõrra piinlik kui õpetlik. Ma ostsin võltslõhna endale Türgi reisilt. Ostsin, sest lihtsalt ei teadnud, et keegi võiks täpselt originaali moodi valelõhnasid müüa. Ma olin sellest küll kuulnud, aga arvasin, et pakendid näevad teistmoodi välja, ja näiteks Gucci asemel on kirjutatud

Cucci.  Minu lemmiklõhn on Dolce & Gabbana Light Blue. Kui Eestis maksab see väike pudel poes umbes 50 eurot ja netipoest saab 35 euroga, siis mina sain Türgi poest vaid 10 euro eest. Lisaks ostsin veel ühe pudeli muud lõhnavett. Kuna hinnad tundusid väga odavad, siis küsisin müüjalt, kuidas neil siin lõhnad nii odavad on. Ta vastas, et kõik need lõhnaõlid – nii kallis kaubamajas kui nurgapoes müüdavad lõhnad – tulevad ühest tehasest, aga tehas ise toodab rohkem ning saadab osa lõhnu nn tagauksest odavalt välja, et raha teenida. Lisaks saadab ta välja ka nn praaktooted. Tema sõnul teenib lõhnafirma ise meeletut kasumit, mille maksavad kinni ühelt poolt tehas, keda sunnitakse väga odavalt tootma, ja teiselt poolt tarbija. Mulle tundus see jutt usutav, sest igas tootmises on ju ülejäägid ning vaadates, kui palju reklaami teevad kuulsad lõhnafirmad, siis kuskilt peab ju see raha tulema. Nii tunduski tõene, et originaallõhna omahind on samuti paar eurot, aga kasumiks pannakse sinna otsa 20 korda kõrgem hind, millele juurde pannakse maksud ja poe juurde hindlused ja nii müüaksegi vaestele inimestele lõhnaõlisid 50–80 euro eest. Olin väga õnnelik, et sain sellele lõhnaimpeeriumi saladusele jälile. Lõhnapudelit avades ei teinud ma erilist vahet – tundus olema sama. Kui aga koju jõudsin, siis võrdlesin nii värvust kui lõhna ja pean tunnistama, et see Türgi D&G lõhnas siiski teisiti. Piinlik moment aga tuli siis, kui ma kinkisin ühe lõhna sõbrannale sünnipäevaks. Külaliste seas oli ka üks tüdruk, kes töötab ilupoes ja kes tuli nii mulle kui sõbrannale ütlema, et minu kingitud lõhn tundub olema võltsing ning uuris, kust ma selle ostsin. Rääkisin talle oma loo ära ja ta ei suutnud uskuda, et ma nii naiivne olin ning seda Türgi kaupmehe juttu uskusin. Nüüd tagantjärele mõeldes … ega see kilepakend oli kuidagi lõdvemalt ja lohakamalt ümber ning hõbedane tekst pakendil ei säranud sama kvaliteetselt. Rohkem ma igatahes sellist lollust ei tee ning pigem ostan harvemini, aga lähen kindla peale välja.

Kuidas võltsparfüümi ära tunda?

* Vaata hoolikalt pakendit. Erilise täpsega vaata tsellofaani, mille sisse parfüümikarp on pakitud. Kas see on tugevasti ümber karbi? Kas tsellofaani otsad on korrektselt kinnitatud? Kas tekstid pakendil on kvaliteetselt trükitud? Kui ei, siis on tõenäoliselt tegemist võltsinguga, sest parfüümibrändidel on väga kõrged kvaliteedinõuded kuni pisidetailideni välja.

* Karpi avades pane tähele, kas karbi põhjal või seintel on kuivanud liimijälgi või karbi peal ebakorrektselt pandud või otstest lahti andnud teip. Originaalparfüümid pakendatakse alati äärmiselt korralikult, otsest lahti olev teip viitab sellele, et müüja on toote teise karpi ringi tõstnud või on seda eelnevalt kasutatud.

* Originaalparfüümi pakend ei tohi kindlasti olla õhukesest paberist. Suurbrändid kasutavaid karbi sisu kaitseks vaid paksu kartongi.

* Pööra tähelepanu karbi peal olevatele kirjadele. Kas brändinimi on ikka õigesti kirjutatud? Kui brändinimes esineb viga, siis võid olla 100% kindel, et tegemist on järeletehtud tootega. Ükski suurfirma ei laseks tootmisesse, veel vähem müüki parfüümi, mille pakendil on neile kõige olulisem sõna valesti kirjutatud.

* Pööra tähelepanu sellele, kus asub triipkood. Originaalparfüümidel asetseb triipkood parfüümikarbi all. Kui see on nihkunud küljele, on tõenäoliselt tegemist võltsinguga.

Kuidas võltsingutemaailmast võitjana väljuda?

* Kui oled toote soetanud tänavamüüjalt, võid 100% kindel olla, et tegemist ei ole originaaltootega. Originaaltooteid müüvad vaid esindused või volitatud esindajad.

* Kui pakutav toode ja selle hind tunduvad liiga head, et tõsi olla, siis tavaliselt see polegi tõsi.

* Kui sul on plaan soetada endale mõni luksustoode ja seda mitte butiigist (kus võid toote päritolus ja kvaliteedis kindel olla), vaid internetis või komisjonipoest, siis tee kodus enne korralik eeltöö. Uuri oma lemmiktoote kohta välja nii palju infot kui võimalik. Ära usalda vaid üht veebilehte, vaid loe läbi kogu saadaolev info. Tihtilugu reedavadki just need väiksed asjad ostetava päritolu.

* Küsi müüjalt konkreetselt, kas toode on originaal või mitte. Sealjuures pane hästi tähele tema miimikat ja kehakeelt. Müüjal, kes püüab vastamisest kõrvale põigata, on ilmselt midagi varjata. Samuti võid uurida, kas sul on võimalik ese tagasi tuua, kui selgub, et tegemist on siiski võltsinguga. Võltsingutega kaupleja selle võimalusega kindlasti ei nõustuks.

* Vaata kriitiliselt tootel olevat logo. Kui see on viltu, kulunud või hajunud, selles on puudu või üle mõni täht, see ei asu täiuslikult pinna keskel või on kirjapildis tähtede vahe erinev, on tegemist võltsinguga.

 

Tekst: Marge Rahu
Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar talv 2013