Mrs Austraalias: Uus kodu

                                                                                                                              "Keep your eyes on the sun and you will not see the shadows."

                                                                                                                                                                                                 Austraallaste vanasõna

Sadamas praami oodates jätsime Perthiga, mis kahe nädalaga uskumatult kalliks ja koduseks oli saanud, teadmata ajaks hüvasti ja häälestasime end töörabamiseks ja raha teenimiseks uuele lainele. Pisike 11 kilomeetrit pikk saar mõne poe ja restorani, aga lugematute piltilusate randadega, sai meie uueks koduks. 

Pärast asjade lahtipakkimist uues toas, mis on varustatud suure riidekapi, suure peegli, külmiku, teleri ja kahe lahmaka voodiga, alustasime oma esimest tööpäeva, mis kohe halastamatult 10 tundi kestis. Ülemused ja kaastöötajad, kes on pärit Taist, Taiwanist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Maltalt, Iirimaalt, Inglismaalt ja Austraaliast, õpetavad meid läbisegi eri aktsente kasutades, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei tee. Kui hotelli restoran vajab 200 külalise teenindamist, ei ole kahjuks kellelgi aega sulle asju puust ja punaseks ette teha. Niisiis jätad nii palju meelde, kui suudad, tormad köögist saali, saalist baari, baarist välikohvikusse ja aina rabad, dollarid silme ees. 

Vabad päevad mööduvad meil aga otse loomulikult randades. Te ei usu, kui kiiresti muutuvad fantastiliselt ideaalsed päevitamis- ja ujumispaigad nii igapäevasteks ja tavalisteks nagu lörts ja vihm. Nii tihti, kui meeles püsib, tuletame teineteisele meelde, et me oma saart aina rohkem hindaksime. Ja ühes unelmate rannas suutis mu kallis kaasreisija end paari tunniga juba nii õnnetult ära põletada, et ka nüüd, nädal aega hiljem, teatud kehaosad puudutamist ei talu. Seda, et poodides alla 30 SPFga päikesekreeme ei müüda, me muidugi vihjena ei võtnud. Ja lisaks oma elu võimsamale päikesepõletusele haigestus mu armas ka veel mingisugusesse bakteriaalsesse kurgupõletikku, mille tõttu ei ole minul see nädal ühtegi vaba päeva. Ja muidugi arvas meie supervisor, et haigus, millega kaasneb 39 kraadine palavik, mädanev kurk ja tappev peavalu, pole midagi muud, kui kõige tavalisem pohmelus ja vähene uni. 

Kuid nüüd, kui terve nädal hullumeelset teenindamist ja piinlikult palju ämbrisseastumisi on seljataga, hakkame süsteemidega juba vaikselt harjuma. Õnneks päästavad meid õhtused rannas istumised kergete kokteilidega. Samuti on meil ülesanne õpetada teistele eesti keeles paar hädavajalikku roppust ning omandada ise paar sarnast väljendit kõikides siin esindatud keeltes. Kui iga päev möödub tööhoos, suurepärases seltskonnas uute sõpradega, päikesepaistes, kuumas ja rannas, harjub tahtmatult sellise eluga nii ära, et aina enam uskumatu tundub see, et kõik meie sõbrad Eestis käivad hetkel koolis ja emad-isad, õed-vennad vaatavad, kuidas selle aasta esimene lumi maha sajab. Järgmise nädala ülesanne number 1 on sõita Perthi ja kõikidele siin armsaks saanud kaaslastele jõulušokolaadikalendrid osta. 

Uskumatu, et sellel aastal ei ole me esmakordselt jõuludel Eestis oma pere ja sõpradega lumes ja külmas, vaid lihtsalt ebareaalselt täiuslikul paradiisisaarel, kus puudub isegi igasugune autoliiklus. Me veedame pühad teisel pool maakera, fantastiliste uute sõprade seltsis,  kes on samasugused reisijad kui meie ja samuti kodust eemal. Me istume rannas, India ookeani ääres ja vaatame, kuidas 18 kilomeetrit eemal särab meie kodulinn Perth. Veider, aga me ei tunne, et me tõeline kodu oleks kaugel. Me tunneme, et oleme kodus.

Teie,

Mrs

Loe tema eelmist kirja siit.