POLE KUNAGI AEGA? Probleem ei ole tegelikult piiratud ajas, vaid muus

Inimeste ajaloolised erinevad probleemid

Autor tõdeb, et Inglismaa vara-keskajal olid talupojal täiesti teised probleemid kui meil tänapäeval. Keskaja talupojal oli esiteks palju väiksem tõenäosus tulla lapsepõlvest eluga välja. Isegi, kui jäid ellu, siis sinu elu oleks suuresti möödunud põldu harides ning alles jäänud toodangust andma kirikule kümniseks. Elukohaks oli ühetoaline hurtsik, kus pidid mahutama lisaks tervele enda perekonnale ka sead ja kanad, kes tuli ööseks tuppa tuua. Eraldi varitsesid ka mitmed surmavad haigused.

Vara-keskaja talupoeg ei pidanud aga muretsema modernse ajastu ühe suurima probleemi pärast – mul on liiga palju teha. Polnud muret töö ja eraelu tasakaaluga. Polnud survet säästmiseks ning süütunnet raiskamise tõttu. Asi polnud selles, et sellel ajal oleks aeg kuidagi aeglasemalt kulgenud, vaid puudus abstraktne arusaam ajast kui iseseisvast nähtusest, kui omaette „asjast“. Aeg on meile sisse juurdunud mõte. Nii nagu vesi on kalale – tal pole aimugi, mis vesi on aga ta elab selle sees.

Aja erinevad tõlgendused

Ameerika kultuurikriitik Lewis Mumford on öelnud, et me kujutame ette, et aeg on midagi, mis seisab lahus meist ja meid ümbritsevast maailmast, sellest „matemaatiliselt mõõdetavate järgnevuste sõltumatust maailmast“. Näiteks, mida sa oled saavutanud selle aasta jooksul või mida sa plaanid ette võtta järgmisel pärastlõunalt – kuigi sa endale alguses sellest aru ei anna, siis näed arvatavasti vaimusilmad mõnda kalendrit, mõõdupulka või -linti, kella numbrilauda või ähmasemat ja abstraktsemat ajajoont.

Edward Hall võrdles aega konveierlindiga, mis meist pidevalt mööda kihutab. Iga tund või nädal või aasta on nagu tühi kast lindil, mida selle möödudes täita tuleb, kui tahame tunda, et kasutame oma aega hästi. Kui me mööduvaid kaste edukalt täidame, siis õnnitleme end, et „püsime olukorra kõrgusel“ ja meil on tunne, et meie olemasolu on õigustatud.

Meie aja frantsiskaani preester ja kirjanik Richard Rohr on kirjeldanud vara-keskaja talupoja elu „sügavas ajas elamiseks“. Eha paiku võis keskaja maamees tajuda, et mets on peale huntide ja karude täidetud vaimude sosinast; maad harides võis tal olla tunne, et tema on üks tilluke osa ajaloo lõputust kulust, kus kauges esivanemad on pea sama tõelised ja elusad kui tema enda lapsed.

Soovitused ajaplaneerimiseks

Autori sõnul tuleks tunnistada aja piiratust. Selleks peab organiseerima enda päevi lähtuvalt tõdemusest, et kahtlemata ei leiu sul aega kõigeks, mida sa tahaksid teha, seega võiksid vähemalt loobuda enda süüdistamisest läbikukkumises.

Ära lase end häirida „ilmajäämishirmust“, alles siis hakkad aru saama, et enam-vähem kõigest ilmajäämine on sisuliselt garanteeritud.

Oma piiratuse tunnistamisega seoses paljastub tõde, et mõnikord ei leia me vabadust omaenda sõltumatu ajagraafiku loomisest, vaid hoopis kogukonna piiravate rütmidega kaasaminekust. Autor peab siin silmas osavõttu neist ühiselu vormidest, kus me ei saa täpselt otsustada, mida teeme ja millal me seda teeme. See viib taipamiseni, et tähenduslik produktiivsus on sageli seotud sellega, et lubame asjadel kulgeda õiges tempos, mitte ei kiirusta neid takka.