VIDEO! Tiit Trofimov: hirm eksida ei lase kasvada ja õppida

Enesearengu teejuht Tiit Trofimov ütleb, et et hirm eksida ei lasegi elus kasvada ja õppida. Kindlam on ju käia mööda sirget rada, sest see on turvaline, aga turvaline on ju igav. Ta selgitab, et ükskõik mis valdkonnas: äris, elus, peres... lõpuks hakkab kõigil igav. Ta toob näite, et kui käid kallimaga kogu aeg samas restoranis, viid samu lilli, veedad sünnipäevi samamoodi, kaua sa jaksad? Aga ka siin takistab hirm tegemast muutusi – mis siis, kui naisele uued lilled ei meeldi?

Ka täiskasvanud võivad eksida

Tiit tunnistab, et ka tema tundis kunagi suurt häbi, et kukub oma tegemistes läbi. Ta kirjeldab, et see lugu käib enda sees – näed negatiivseid versioone kõigest, mis juhtuma hakkab ja kuidas sind läbikukkujaks tituleeritakse.

Ta tõdeb, et eriti Eestis pannakse kohe märk külge, kui inimene äriliselt ebaõnnestub või pankrotti läheb. Mujal maailmas peetakse seda aga oluliseks õppetunniks. Nii õpib paremini riske haldama ja maandama. Ka saab juurde julguse, et ehk see ei olegi nii hull.
Ta usub, et Eesti mõistes on tugevad inimesed selle siiski läbi käinud. See karastab ja õpetab palju.

Tiit toob näiteks jalgrattaga sõitma õppimise. Kukud ju mitu korda, enne kui hakkama saad. Aga mõtle, kui esimese kukkumise peale juba hakataks materdama, et pole mõtet rohkem proovida?

Äris on ju samamoodi. Tõuse üles ja proovi uuesti. Ei maksa arvata, et täiskasvanuks saades enam eksida ei tohi.

Hirm ja häbi on ühe mündi kaks poolt

Inimesed tihti kardavad oma muredest rääkida. Tiit sõnab, et hirm ja häbi on ühe mündi kaks poolt. Hirm kannab häbi ja häbi kannab hirmu. Ta paneb südamele, et elus ei saa edasi liikuda, kui neid asju ära ei lahenda.

Kui elad vaid poole potentsiaaliga, jäädki närveerima ja elu läheb mööda. „Tihti kahetsetakse, kui inimesed hakkavad vanaks jääma ja elu hakkab mööda minema. Kahetsetakse, et oleks võinud ikka teha seda, mida taheti, aga ei julgenud. Kahetsustundega siit ilmast lahkuda on päris kehv tunne,“ arvab Tiit.

Et endas julgust äratada, soovitab ta teha just asju, mis ebamugavust tekitavad. Õpi end nendes olukordades kõrvalt vaatama, õpi hirmutunnet vastu võtma.

Ta toob näite vette hüppamisest kaljult. Iga kord, kui lähed uude kõrgusesse, on aukartus tundmatusse hüppamise ees, kuigi näed, et teisedki hüppavad ja see on turvaline. „Ma ise ka märkan tihti, et kui lähed ääre peale seisma, jalad lihtsalt ei liigu. Rahvas vaatab selja taga ja üks pool sinust ütleb, et kui ma nüüd ümber pööran, ütlevad nad, et suur mees ei julge hüpata,“ räägib ta kujundlikult ja lisab, et see on vahel okei, et sa ei ole kohe valmis. Vahel ongi tark seda mitte teha, aga tähtis on tunnetada, mida sa sellega üritad ja kas sul on sellest kasu. Sellistes hetkedes võib olla tervendav moment.

VIDEO: