Mees, töö ja suhted.

Kõige kindlam suhe mehel, kogu elu jooksul, on oma tööga. Seda ta
käsitleb, kontrollib, suunab ja mõistab ning sellesse võib ta „uppuda”.
Töö ja eneseteostuse nimel võivad jääda tahaplaanile muud olulised
eluvaldkonnad: sõbrad, hobid, kodune elu. Kõige rohkem kannatab seeläbi
paarisuhe. /Tekst: Katrin Niit/

Kõige kindlam suhe mehel, kogu elu jooksul, on oma tööga. Seda ta käsitleb, kontrollib, suunab ja mõistab ning sellesse võib ta „uppuda”. Töö ja eneseteostuse nimel võivad jääda tahaplaanile muud olulised eluvaldkonnad: sõbrad, hobid, kodune elu. Kõige rohkem kannatab seeläbi paarisuhe. Mõningatel juhtudel algselt lähedane, intiimne suhe, võib taanduda aja möödudes vaid põhiliste füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseni ja kohustuste jagamiseni, jättes tahaplaanile hingelised ja emotsionaalsed vajadused, kui kestva armastuse olulised komponendid. Miks mees on valmis loobuma harmoonilistest suhetest töö nimel? Ja kas see loobumine teeb ta õnnelikuks?

Internetikommentaaridest on tihti silma hakanud, vastukaaluks kurtvatele, rahulolematutele, naistehordide heietustele teemal „mees elab ainult töö nimel ja meie jaoks aega ei leia”, paljude mehepoegade püüe end õigustada, kaljukindlalt vastu rinda taguda ja väita, et mees ei tahagi midagi muud kui süüa, seksi, rahus tööd teha ja, et naine ei vinguks. Sellele tuginedes võiks vist väita, et mees on teatud mõttes jäänud/taandunud primitiivsele koopaelaniku tasemele, kus nii naise kui mehe roll oli kindlalt piiritletud – mees käis jahil, tassis toidu koju, vastutasuks sai süüa, juua, võttis seksi; naine hoidis kodukoldes tuld, kasvatas lapsi, ootas meest, andis seksi. Kahjuks 21. sajandil enam selline primitiivne peremudel ei toimi, mida paljudel meestel on raske mõista.

Mehel on tänapäeval perekonnas täita mitmeid rolle: ta on kaaslane, hoolitseja, abikaasa, kaitsja, eeskuju, õpetaja, isa. Kuid, kes on paljudes peredes mees tegelikult? Kahe jalaga rahakott. Armastuse, tähelepanu ja aja asendab ta rahaga. Kvaliteetaeg kaasaga ja ühistegevus lastega piirdub tihti ühise osturetkega.
„Miks?”, küsib armastav naine nii endalt, kui ka mehelt. Väga tihti vastust ei tule või öeldakse – see on pere hüvanguks.


Miks mees nii palju töötab?

Üldlevinud euroopaliku meheideaali järgi peitub mehe õnn töös ja saavutustes. Mida enam omatakse teadmisi, varandust, staatust, seda edukam on mees. Kuna arusaam maskuliinsusest põhineb sissetulekutel ja omandil, toob see kaasa töö esikohale seadmise. Ka meie ühiskonnas peetakse kõige edukamaks neid mehi, kes tulevad toime väga intensiivse tööpingega, seda isegi siis kui peres on mitu rahateenijat ja otsest vajadust ületöötamiseks pole. Kuigi olgem ausad, eesti mehel on oma töötasuga raske euroopa mehega ühel pjedestaalil püsida. Eesti mehe eneseteostus on keskendunud ülekaalukalt vaid ainelisele küljele, sest enamasti ei vali ta tööd mitte meeldivuse, vaid tasu alusel. Kahjuks materiaalse kindlustatuse poole pürgimine toimub nende väärtuste arvel, mis kaasnevad elamisväärse eluga (lapsed, peresuhted, tervis, sõbrad, huvialad, meelelahutus jms). Kuna elu põhiväärtused ei võimalda kiiret edu, vaid pigem takistavad seda, siis lükatakse need paremate päevade ootuses edasi või pööratakse neile minimaalselt tähelepanu. Samas ei saa mehi ka sellepärast hukka mõista, sest teistsugust käitumist ühiskonnas valitsevad hoiakud ei soosi. Mees, kes ei suuda oma peret piisavalt majanduslikult varustada, loetakse läbikukkunuks. Ja see on ju teada-tuntud tõsiasi, et aineliselt kindlustatud mees leiab endale kergemini ka kooselupartneri.

Niisiis tüüpiline eesti mees teeb valiku kahe ebameeldiva variandi vahel – kas leppida majanduslikult kehvemate oludega ja olla seetõttu pidevalt stressis või uppuda töösse. Enamik mehi valib teise variandi, kuna ainult omamine annab täisväärtuslikkuse tunde. Samas pole rahul ei mehed ise ega ammugi mitte nende naised – tugevam panustamine tööle mõjutab negatiivselt peresuhete kvaliteeti.. Mida siis teha?


Mis on tegelikult tähtis?

Kuigi ületöötamine võib olla individuaalselt nauditav, võib see perekonnaelule väga halvasti mõjuda. Kui vaadata ületöötamise teemat paarisuhte psühholoogilisest aspektist, siis paljude meeste mõttemaailma on juurdunud utoopiline arusaam, et armastuse ärateenimiseks peavad nad rohkem saavutama, olema parimad, omama rohkem, tegema rohkem. Sellist laadi surve ei anna kunagi järele. Mehed keskenduvad põhiliselt suurtele asjadele, kuid unustavad, et tõeliselt tähtsad on pisiasjad, väikesed igapäevased hoolitsus-ja toetusavaldused. Kui mees kuuleb naist pahandamas väikeste asjade pärast, siis oletab ta ekslikult, et naine ei hinda neid suuri asju, mida mees pere heaks teeb. Seejärel otsustab ta teha veel suuremaid asju: teenida veel rohkem raha, osta maja, kavandada kalleid puhkusereise jne. Tekib surnud ring, kus mees väldib koduste probleemide lahendamist seeläbi, et veedab kauem aega töökohal.
Tänapäeval käivad naised samuti tööl ja annavad oma osa perekonna eelarvesse. Mehelt ei oodata rohkem majanduslikku tuge, vaid enam suhtlemist, mõistmist, lähedust ja hoolimist, mida kahjuks tüüpilisel ületöötanud, stressis, nüristunud (mida ületöötamine tahes-tahtmata põhjustab) mehel on vist raskem anda, kui raha ja selle eest ostetavaid asendushüvesid. Mehest on lihtsalt kogu võhm välja pumbatud ja vähene vaba aeg kulub unele ning mingil moel akude laadimisele ehk ainult ise-endale.

Kuidas leida tasakaal töö ja pere-elu vahel?

Uuringute järgi meeste rahulolu oma eluga sõltub sellest, kuidas tal õnnestub ühitada töö ja perekond. Nende kahe sfääri edukas ühitamine tagab meestele vaimse tervise ja rahulolu, suutmatus suurendab aga rahulolematust ja võib viia depressiooni või ennastkahjustava tegevuseni.
Kuidas teha mehele selgeks, et kui põhilised ellujäämisvajadused on majanduslikult kaetud, siis kõige defitsiitsem ressurss peres on mehe armastus, emotsionaalne tugi, aktiivne osavõtt pere-elust? Seda defitsiiti ei kompenseeri ükski rahanumber, kingipakk või muu rahaline, „kohalolekut” mittenõudev, hüvitis.

Mida meie, naised, saaksime teha, et mehed väärtustaks seda, mis on tõeliselt tähtis, oluline ja vajalik, olgem ausad, ka talle endale ju?

/Tekst: Katrin Niit/