Mida on vaja, et olla õnnelik?

On hetki ja päevi, mil tunnen, et kõik on halvasti. Tööl ei saada mind soovitud edu, ise pole ma piisavalt hea, ilus ega tark ning ka pangaarvel on olematu summa.
Ühel sellisel päeval töölt koju sõites, samal ajal end haletsedes, silmasin üht liliputti, kes karkudega bussi komberdas. Loomulikult saatsid teda paljude pilgud, oli ju tegu „teistmoodi“ inimesega. Mõni hetk hiljem astus bussi nägus noormees, kellel puudus käsi. Mõtlesin endamisi, et kuidas nad küll hakkama saavad.
Sel hetkel mõistsin, kui palju mul on, et olla õnnelik.

On hetki ja päevi, mil tunnen, et kõik on halvasti. Tööl ei saada mind soovitud edu, ise pole ma piisavalt hea, ilus ega tark ning ka pangaarvel on olematu summa.
Ühel sellisel päeval töölt koju sõites, samal ajal end haletsedes, silmasin üht liliputti, kes karkudega bussi komberdas. Loomulikult saatsid teda paljude pilgud, oli ju tegu „teistmoodi“ inimesega. Mõni hetk hiljem astus bussi nägus noormees, kellel puudus käsi. Mõtlesin endamisi, et kuidas nad küll hakkama saavad.
Sel hetkel mõistsin, kui palju mul on, et olla õnnelik. Mul on pere, mul on sõbrad ja mis kõige olulisem – mul on tervis!

Nii ongi minu arvates õnnel kolm komponenti: tervis, perekond ja sõbrad. Kui sul on need olemas, siis oledki üks väljavalitutest. Tervis on tähtsaim, sest kui pole seda, siis on äärmiselt raske olla õnnelik. Samas imetlen inimesi, kellele tervist pole antud, kuid nad siiski tulevad elus toime ning oskavad oma õnne leida teistest asjadest.
Näiteks tunneb 10-ne aastane Mairis, kes on aheldatud ratastooli, end õnneliku inimesena, sest tal on lootus, et ehk ühel päeval juhtub ime ning ta paraneb. Teda teeb õnnelikuks lootus terveks saada.

Aga peale tervise on õnneks vaja ka lähedaste olemasolu. Perekond ja sõbrad on need, kelleta ma eksisteerida ei suuda või vähemalt mitte sellena, kes ma tegelikult olen. Inimene on loodud elama ja toimima teistega koos.
Mõni aasta tagasi kolisin teisele poole maakera ning uskusin, et sinna ma ka jään. Seltskondliku ja avatud inimesena uskusin leidvat endale seal palju uusi tuttavaid ja sõpru ning pealegi saab koduste lähedastega suhelda telefoni ning interneti teel. Üsna pea taipasin aga, et perekonda ning tõelisi sõpru, kellega olen koos üles kasvanud ning mitmeski mõttes ka kokku kasvanud, ei asenda miski. Telefonisuhtlus ei paku lähedustunnet, mida inimene vajab. Kaugel olles oskasin ka palju paremini hinnata seda, mis mul koju maha jäi. Õnn, et ole pidanud kedagi kaotama selleks, et tema väärtust mõista – piisas ka lihtsalt mõneks ajaks ära kolimisest.

Elu pakub palju muudki peale tervise ja lähedaste. Haridus, hea töökoht, edu, prestiiþ, lugupidamine ning rikkus – kuid need on vaid boonused.
Loomulikult teeb hea töökoht või D&G uued teksad õnnelikumaks, kuid need ei raja õnne alusbaasi. Väga raske on tunda end õnnelikuna uutes hinnalistes teksades kui sõber on kõrvalt jäädavalt lahkunud või inimest tabab mõni raske haigus.
Raha ja rikkusega on nii nagu on. Ilma ei saa, kuid palju raha tähendab millestki muust loobumist. Loobutakse perest, sõpradest ja tänapäeva elutempos püsimiseks ka tervisest. Kas saab siis see pururikas üksik haige inimene olla õnnelik?

Muide, ameerika ja briti teadlased on pikaajalise uurimistöö tulemusena tõestanud, et raha ja õnne seos on seniarvatust nõrgem. Inimestel on pettekujutelm, et mida rohkem keegi raha teenib, seda õnnelikum ta on. Uuringu kohaselt määrab õnnelikkuse esmajärjekorras just see, kui palju aega saab inimene oma lähedasega veeta ning milline on ta tervislik seisund.

Püüdke hoida seda, mis teil on ning ärge muretsege sellepärast, mida teil ei ole. Elu pakub palju, kuid asjadel on erinev väärtus. On asju ja suhteid, millel on pikaajaline mõju ning määramatu võime.
Hinnake end kõrvaltvaatajana!

Buduaarile

Kertu Jukkum