Mrs H: leidsin Austraaliast iseenda ja armastuse

Ehk mõned pikemaajalised buduaarikad veel mäletavad mind. Eelmise aasta oktoobris jätsin kogu oma siinse elu pooleli ning lendasin sõbrannaga Austraaliasse. Mul oli värske gümnaasiumiharidus, 3-aastane suhe, aastane pisike õde ja ülkooliaastad ukse ees. Ning kui mu vana klassiõde mulle ühel saatuslikul juunikuupäeval helistas ja teisele poole maakera backpackima kutsus, tegin oma senise elu subjektiivseima, julgeima, ja nüüd ülen, et ka parima otsuse, ja nõustusin temaga liituma.

Hakkasin oma seiklustest Buduaarile artikleid kirjutama ning tundsin positiivse vastukaja tõttu end kodule lähemal ning veendusin, et tegin tõepoolest õige otsuse. Pärast 2008. aasta novembrit aga ei ilmunud minult ühtegi uut artiklikit ja seda kuni tänase päevani. Selle hilinenud artikliga siin, loodan, et suudate mulle selle andestada.

Nagu viimases artiklis lubasin, läksime detsembri esimese nädala vabadel päevadel Perthi jõulukalendreid ostma. Oma armsa sülearvuti võtsin ma kaasa, et talle jõuludeks uus aku kinnitada. Kingitused, šokolaadid ja jõulukaunistused olemas, otsustasime kogu kraami ühe eesti tüdruku toakesse jätta, mida ta kõrgete lagede ja valjude kaasmaalastega majas üüris(kes mäletab mu 9.novembri artiklit, mäletab). Ja otsustasime kolmekesi kergele subway- ja smoothieteemalisele jõululõunale minna.

Hea tuju ja täis kõhuga tagasi tulles, oli meie meeleolu peagi muutumas. Kati toa uks oli lahti muugitud, milleks olgem ausad, ei olnud maja vanust ja olukorda arvestades just erilist kunsti tarvis. Kotid olid läbi tuhnitud ja igast meie jõulukalendrist suvaliselt šokolaade krahmatud. Minu kallis reisikaaslane jäi ilma koju jõuludeks ostetud känguru jerkyst ja paarist aussie-teemalisest t-särgist väikevennale. Ja mis minusse puutub – olin igaveseks ilma oma vanast ja armsasti kolisevast, aga uue akuga sülearvutist. Mitmesaja dollarisele kaotusele lisaks olid jäädavalt läinud ka video, mille minu kolm õde mulle mälestuseks teinud, sajad  kodu- ja sõpradeigastust tekitavad pildid, mu isa muusika ja võimalus kirjutada Buduaarile artikleid. Kuid kõik see ei olnud võrreldav sellega, millest ma järgmise nelja nädala pärast loobuma pidin.

Harjusime uue eluga kiiresti. Tööd oli palju, rohkelt päikest ja randa ning uued sõbrad ei olnud enam lihtsalt sõbrad. Minu armas reisikaaslane oli oma eestlasliku ilu ja julgusega (tagasihoidlikkusega ei saa tema puhul küll öelda) ära võlunud brasiiliasest baarmani. Ning nii otsustas minu ainuke sõbranna pakkida asjad ning lahkuda koos Louisiga roadtripile Lõuna-Austraaliasse. Jätsime pisaratest paistes silmadega hüvasti ja lubasime teineteisele, et kohtume veel enne, kui Eestisse tagasi lendame. Nii jäin ma ilma absoluutselt kõigest ja kõigist, mis mulle veel Eestit, kodu ja pere meenutasid. Ma olin üksi teisel pool maakera. Polnud kedagi, kellega rääkida eesti keeles ja eesti asjadest, polnud ühtegi tõelist ja usaldusväärset sõbrannat, ei olnud ka virtuaalseid toetajaid, kes mu tuju paremaks oleks muutnud. Ning lisaks puudusid ka kõik pildid ja videod perest ja sõpradest. Kuid just siit algas minu elu uus lehekülg.

Eestist lahkudes jätsin endast maha 3aastase suhte. Paljud ei mõistnud, kuidas saan ma lihtsalt teisele poole maakera sõita ning oma poisi siia ülikoolielu nautima jätta. Keegi ei imestanud kordagi, kuidas tema aga minul minna laseb. Meie suhe ei olnud täiuslik, kuid õppisime koos palju ning kasvasime teineteise kõrval üles. Tahaksin siin mitmete silmapaaride ees öelda, et need aastad on minu jaoks endiselt väga erilise tähtsusega ja ma ei ole kunagi tahtnud kellelegi haiget teha ning loodan, et inimesed seda kunagi mõistavad.

Enne lahkumist leppisime kokku, et juhtub, mis juhtub. Helistasime teineteisele tihti ning saatsime jõulukinke ning kaarte. Kui aga mu ainuke sõbranna lahkus ning ma omaette paradiisisaarele jäin, hakkasid asjad tasapisi muutuma. Ma leidsin sõbra, kellesarnast endale alati igatsenud olen. Ta oli austraallane, minu töökaaslane ja valmistas maailma parimaid maasika caipirinhasid. 
Ta ajas mind naerma nii, nagu ainult mu parim lapsesõlvesõbranna seda suudab. Temaga tundsin ma ka teisel pool maakera ilma pere ja sõpradeta turvaliselt ja kindlalt. Ja seda rohkem kui kunagi varem. Ma ei tahtnud, et ta oleks keegi teine ja et ta end iialgi muudaks. Esmakordselt tundsin, et elan oma elu seda tõeliselt väärtustades. Jätsin seljataha mitmeid totraid “probleeme”. Ma ei hoolinud enam oma kolmest kuni viiest ülekilost, üle pika aja sõin friikartuleid ja ei karistanud end veepäevaga. Astusin vastu oma hirmudele. Hüppasin kümne meetri kõrguselt kaljult vette, võtsin vastu restorani supervisori ametikoha ja roadtripitasime kahekesi läbi Lõuna-Austraalia. Ja ma tegin seda kõike, sest teadsin iga sekund, et ei ole üksi. Tundsin, et ta on alati minu poolt ja valmis minu eest seisma. Võibolla ei ole see tunne osadele teile midagi uut ning te olete need õnnelikud inimesed, kes tunnevad nii iga päev, kuid minu jaoks oli see esmakordne. Ma olen endiselt iseseisev ja mõtlen oma peaga, kuid nüüd tean, et kui kukun, püüab ta mu alati kinni.

Kuid minu õnne ei nähtud siin, Eestis, minu väikeses kodulinnas. Tahes tahtmata jõudsid minuni jutud, kuidas terve linn minu tegemisi arvustama oli hakanud. “Sõbrannad” ei suutnud ära imestada, millal normaalsest ja hoolivast tüdrukust enesekeskne ja ringitõmbav eesti hoor oli saanud ning meessõbrad kinnitasid ühest suust, et mis muud minust arvata oli. Kõlakad, mis minuni läbi väheste järele jäänud sõbrannade jõudsid, olid võrreldavad kõige räpastema kollase ajakirjanduse kõmu-uudistega. Kuigi püüdsin end sellest mitte kõigutada lasta ning negatiivsest üle olla, ei uskunud ma siiski, mis põhjusel keerasid nii paljud sõbrad mulle sellise asja pärast selja. See, et ma teisel pool maakera olen, ei tähenda ju, et ma teine inimene olen.

Nüüd oleme aga mõlemad siin, minu kodus, Eestis. Tunneme küll väljas käies endal jälgivaid pilke ja kuuleme, kuidas minu tagasituleku kohta huvi tuntakse, kuid isiklikult ei tule keegi küsima ega tervitama. Neid, kellega veel väljas käia ja lõbutseda, ei ole rohkem kui ühel käe sõrmi. Ja tegelikult on see hea. Need, kes alles, on tõelised sõbrad ja ma olen õnnelik, et sain teada, kes niisama näkku naeratasid ja kes hea õnne korral alatiseks minu kõrvale jäävad.

Ma tahaksin kõikidele lugejatele öelda, et vahel on pere ja sõprade jätmine ning mõneks ajaks ärasõitmine just õige tegu. Ma ei luba, et igalühel läheb kõik supersujuvalt, kuid ma luban seda, et sa saad kogemusi, kohtud uute inimestega ja oled olukordades, mis panevad sind teisiti elu ja asju väärtustama. Rohkem kodu armastama, lähedasi hoidma ja iseennast tundma. Maailm on väike ja kõikjalt saab alati paari kuni mõnekümne tunni jooksul koju tulla. Ning sinu kogemused ja mälestused jäävad alatiseks sinuga. Ja kui sul veab, mäletatakse ja armastatakse sind ka siis, kui sa tagasi tuled. Isegi kui sa ei tule üksi.

Endiselt Teie,

Mrs.H